5. Olemasolevatele sõnadele uue tähenduse andmine on levinuim sõnavara rikastamise viis.

Keele ökonoomsusest lähtudes on lihtsam juba olemasolevale sõnale uus tähendus anda kui luua juurde uusi sõnatüvesid, mille tähendusi on kasutajal raskem meelde jätta. Sõnade mitmetähenduslikkust nimetatakse polüseemiaks, mille puhul sõnal on üks põhitähendus, sellele on lisandunud hiljem teisi tähendusi (nt keel - kehaosa, pillikeel). Mitmetähenduslikkus on sõnavaras pigem reegel kui erand.

Polüseemiat tekitab ka inimeste loomupärane püüd loova keelekasutuse poole. Sõna kasutamine ülekantud tähenduses loob piltlikke väljendeid (fraseologisme, kõnekäände, metafoore, nt elutee, südant puistama, vesi ahjus, kadus nagu tina tuhka).

Sõna tähendus sõltub kontekstist ja selgub kasutussituatsioonis (nt hiir `loom, arvutiseade`, hüppama ‘üles-alla liikuma, uhkeldama').

Vaata ka "Fraseoloogiasõnaraamatut" http://www.eki.ee/dict/fraseoloogia/ .

6. Tehissõnad on tulnud keelde tehistüvede ja vormide loomise teel, kuid nende praktiline osatähtsus keele tüvevaras on väga väike. 20.sajandi algul keeleteadlane Johannes Aavik tegeles aktiivselt tehissõnade loomisega, aga ka tänapäeval luuakse uusi sõnu. Vaata tehistüvede kohta ka teema 1 alt.