Eesti talupoja majapidamises valitses kuni 19. sajandi keskpaigani naturaalmajandus, s.t. kõik eluks vajalik püüti taluperes ise valmistada. Sellele vaatamata tuli üht-teist kas osta või vahetada. Pealegi oli vajadus omavalmistatud toodangu ülejäägid realiseerida.

Osteti vasest, messingist või rauast keedunõusid ja teisi majapidamises vajalikke kaupu.

Ostukaupade hulka kuulus kindlasti ka sool. 17. sajandil kasutusele tulnud ja kiiresti levinud ostukaup oli tubakas. Alates 1860.-70. aastaist osteti majapidamise jaoks tikke ja suhkrut. 1870. aastatest peale on teateid, et pulmades pakuti hommikuti joomiseks ka kohvi.

Vanimad teated kahvlitest ja lauanugadest ulatuvad samuti 1870.-80. aastatesse. Põhilised ostukaubad olid sool, soolakala ja metallesemed. Talurahvas ostis ka riietuse juurde kuuluvat - meeste kübarad ja mütsid, mitmesugused paelad, õmblusniit ja vähesel määral peenemaid välismaiseid riidesorte. 17. sajandist levis tähtsa ostukaubana tubakas. Ostetavate kaupade hulk ja valik suurenes eriti oluliselt 19. sajandi teisel poolel.

Talupoja tähtsaimaks müügi- ja vahetuskaubaks oli vili. Peale selle turustati võid, kanepit, loomanahku, mett, vaha, humalaid, jahisaadusi.

Põhiliseks kaubatehinguks oli vahetamine: talupojad viisid linna kaupmehele oma saadusi ja said vastu neile vajalikke kaupu. Turul toimus kauplemine peamiselt raha vahendusel.

Väga tähtis osa oli talurahvakaubanduses laatadel, mida peeti nii linnades kui maal. Talurahvale olid laadad peamisteks kariloomade ostu-müügi kohtadeks. Laadad oma traditsioonidega olid oodatud sündmused. Kauplemise kõrval olid nad tähtsad rahva kooskäimis- ja lõbustuskohad (meenuta filmis „Suvi“ Paunvere laadastseene). Laadale läksid lisaks müüjatele ja ostjatele ka paljud teised, eriti noored, kellel seal muud asja polnud, kui ainult taskuraha eest veidi maiustusi osta ja meelt lahutada.

Vahetuskaubanduse kaudu oli talurahvas ka omavahel kaubandussidemetes. Sisemaa talupojad vahetasid oma vilja või jahu rannikutalupoegade - kalurite kalade, käsitööga tegelevate talupoegade toodete ning Peipsi-äärsete vene talupoegade aiavilja vastu.

Maapoe eelkäijateks olid kõrtsid. Talupoeg sai kõrtsis vajalikke tarbekaupu vilja ja muude põllumajandussaaduste vastu vahetada. Maapoodide võrk Eestis kujunes välja möödunud sajandi teisel poolel ja selle sajandi alguses.