Käsumajanduse tingimustes oli kaubandustegevus tsentraalselt juhitud ja vabadust kaubandusettevõtetel ise otsustada oma tegevuste üle praktiliselt ei olnud. Valitsuses riiklik ja kooperatiivne kaubandus. Tähtis ei olnud ratsionaalne ega efektiivne tegevus, vaid plaaninäitajate täitmine.

Aastaid 1971 – 1975 võib lugeda Eestis selvekaubanduse alguseks . Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel avati esimesed ABC tüüpi selvekauplused. Tartu linnas oli esimeseks selvekaupluseks kauplus „Anne“ mis avati 1972. aastal. Selvekaubanduse kiiret arengut pidurdas pakendatud kaupade vähesus. Olukorra lahendamiseks ehitati linnadesse kaubandusorganisatsioonide alluvusse pakketsehhe, kus pakendati jahu, suhkrut, tangaineid, maiustusi ja teisi kaupu.

1989.a. 1. jaanuari seisuga töötas Eestis 4144 kaubandusettevõtet kaubanduspinnaga 307 tuhat m². Kaubaturul oli nõudmine pakkumisest suurem, see tähendab et valitses paljude kaupade defitsiit.

Nõukogude Liidu ajal (millega Eesti oli liidetud 1940–1991) ja eriti 80-ndate aastale lõpust alates ei olnud töö eest makstud raha ainus tingimus või eeldus, et üht või teist vajalikku tarbekaupa, veel vähem aga luksuskaupa saada. Näiteks isikliku sõiduauto hankimiseks ei piisanud sugugi raha olemasolust, vaja oli vahel aastaid enne seista ametiühingute poolt peetavates arvestuslikes järjekordades. Samamoodi jagati ka mööbli ja muude tarbekaupade ostuõigust. Olid ka „võrdsematest võrdsemaid“ kellele kehtisid teised reeglid ja teised ostukohad - eripoed, valuutakauplused jms.

Kasulik oli omada tuttavat kaubandusvõrgus, kust osa defitsiitsemat kaupa poelettidele ei jõudnudki, kuna see müüdi tuttavatele. Kauplustes olid defitsiitsete kaupade müügil tihti pikad järjekorrad, inimesed ostsid niipalju kui võimalik, sest kunagi ei teadnud ette, mida millal vaja võis minna. Defitsiitsete kaupade hulka kuulusid 1980. aastatel näiteks suitsuvorst, viinerid, mandariinid, kommikarbid, naiste sukkpüksid, autokummid jms. Töökohtade kaudu oli inimestel võimalik osta spetsiaalseid „Brežnevi pakikesi“, mis osaliselt sisaldasid defitsiitseid toiduaineid.

Kaubadefitsiit süvenes veel 1980.–90. aastate vahetusel, siis hakati paljude toiduainete ja muude kaupade müüki limiteerima inimestele jagatavate kaubatalongide abil. Pulmade ja matuste puhul sai osta veidi suurema koguse alkoholi — näiteks kasti viina. Kuna Eesti oli juba suutnud end osaliselt ülejäänud Nõukogude Liidust majandusruumist eraldada, kuid reaalselt toimivat piiri veel polnud, võttis Eesti valitsus kohalike elanike kaitseks kasutusele ostukaardid. Need olid mõeldud takistamaks Venemaalt ja mujalt tulevatel ostuturistidel kaupu Eestist välja viimast.

Välisturistidele oli Tallinnas 1980. aastate lõpuks loodud kümmekond valuutakauplust, kus müüdi kohalikele rublapalga saajatele kättesaamatut Lääne päritolu kaupa Soome markade, USA dollarite jm konverteeritava valuuta eest. Välismaalaste kõrval avanes vähestel kohalikel, kes olid välismaalastega kaupa tehes valuutat hankinud, võimalus valuutakauplustes sissoste teha.

Nõukogude Liidus toimunud perestroika-reformid võimaldasid ettevõtlikematel ärimeestel alustada 1980. aastate lõpul tegevust väikekooperatiividena. Suures osas veel riikliku kaubandusvõrgu kõrvale tekkis hulgaliselt eraettevõtjate väikemüügipaviljone, nn. putkasid. Ärikooperatiivi sümboliks tänavapildis said müügipaviljonid ja kioskid, kus müüdi kodus küpsetatud vahvleid ja maanteede ääres tossasid šašlõkipannid.

Üheksakümnendate esimestel aastatel algas riiklike kaupluste kiire erastamine, mis tähistas erastamisreformi algust. 1991.a. lõpus oli juba 20 % jaekaubanduse ettevõtetest eraomanduses. 1991.a. lasti vabaks toidukaupade hinnad, kuid pakkumine ei rahuldanud ikka nõudlust ja esmatähtsatele kaupadele rakendati talongid. Peale rahareformi 1992.a. suvel hindade tõus jätkus, kuid nõudlust piiravaks teguriks oli raha vähesus, sest inimese kohta vahetati ainult 1500 rubla ehk 150 krooni. 1992.a. lõpuks tõusis erakaupluste arv 37,8 %-ni. Kaupade hinnad kasvasid 1993.a. 1,8 korda.

Alates 1993. aastast hakkas kaubandus arenema tõusujoones.

Sotsialistlikust majanduskeskkonnast kapitalistlikusse üleminekul leidsid mitmekülgset äritegevust ettevõtlikud inimesed. Uskudes Eesti krooni kindlusse võrreldes varasema Nõukogude rublaga, tulid Eestisse oma äriõnne otsima ka esimesed ettevõtjad Läänest. Osaliselt veel defitsiidi tingimustes hakati Eestisse sisse tooma kõikvõimalike välisriikide kaupu alates toidukaupadest kuni mootorsõidukiteni, mis siis kiiresti ja korraliku vaheltkasuga maha müüdi. 1990. aastate keskel sai hoogu second-hand kaubandus, mille levinuimateks artikliteks olid rõivad, jalatsid ja kodutehnika.

Eesti inimestele tundus esialgu kõik, mis pärines Läänest ja oli varem olnud varem kättesaamatu hea ja kvaliteetne, sealhulgas ka Kagu-Aasia päritolu kaup. Aasiast imporditi näiteks rõivaid ja elektroonilisi kelli. Isegi toiduvalikus, pidasid eestlased esialgu paremaks Soomest ja mujalt lääneriikidest pärit tooteid. Eesti tootjad käivitasid kodumaise kauba kaitseks ulatusliku reklaamikampaania "Eelista eestimaist". Tänaseks on kodumaise kauba kvaliteet eestlaste pilgud kaupluste müügilettidel kodumaise kauba poole pööranud.

Eesti kaubanduses on viimase paari aastakümne jooksul toimunud suured ja väga olulised muutused. Sarnaselt muu majandusega liikus ka Eesti kaubandus käsumajanduselt üle turumajandusele. Käesoleval ajal peame täiesti loomulikuks, et meil on võimalik aastaringselt osta kauplustest vabalt banaane, apelsine, värsket kurke , tomateid jne. Veel hiljuti tundus see aga olevat helesinise unistus ja kättesaamatu vaatepilt.