Oluline roll on sajandite jooksul olnud rändkaubandusel. Talupojale tähendas see tööaja kokkuhoidu, sest kaup toodi koju kätte. Väga palju käis Eestis kauplemas Vene rändkaupmehi. Nende käigud kestsid kuni Esimese maailmasõjani.

19. sajandi esimesel poolel muutus rändkaupmehe tüüpiliseks kujuks kergemate ja vähem ruumi vajavate kaupadega maal ringi liikuv harjusk ehk harjavenelane. Nii hüüti neid seepärast, et nad ostsid vene harjategijate jaoks kokku harjaseid ja jõhvi ning vahetasid kaupa harjaste vastu.

Harjuskikastis leidus pea- ja kaelarätte, riiet, sukavardaid, kääre, nõelu, niiti, paelu, pitse, nööpe, ehteid, ravimeid.

Harjuskid olid enamasti Pihkva alalt või Volga ülemjooksu kubermangudest tulnud vene talupojad. Nad liikusid maal aastaringi, kuid enamasti siiski talvel. Tavaliselt oli igal rändkaupmehel välja kujunenud oma kindel piirkond, mille ta aastast-aastasse läbi käis.

Talupere püüdis võimalikult palju tarbevara valmistada oma jõududega. Koduse käsitööga tegelemine nõudis vastavate tööriistade olemasolu, mida talupoeg ostis. Talu tööriistade hulka kuulusid kirves, nuga, höövel, puurid, saed, peitel. Oluline oli suursae kasutusele võtmine 1840.-70. aastatel, mis tegi lõpu vanale kirvetehnikale. Esimesed suursaed toodi tihti mõisavooris käijate poolt linnast või osteti vene rändkaubitsejatelt. Klaasiga petrooleumilambid hakkasid jõukamatesse taluperedesse ilmuma 1880. aastatel.

Ka raamatuid toodi linnast. 19 sajandi lõpul olid Eestis ringi liikuma hakanud raamatukaupmehed, kes müüsid mitmesuguseid rahvaraamatuid nagu kalendrid, katekismused, kukeaabitsad ja armastusjutud .