Tootja vastutus on üks paljudest eri võimalustest keskkonnaprobleemide lahendamisel.

Tootja vastutuse all mõeldakse pikas perspektiivis eesmärki saavutada keskkonda arvestav tootearendus.

Tootja vastutusest tuleb sel viisil võimalus, kuidas mõjutada tootjaid nii, et tooted kasutaksid vähem ressursse, oleksid hõlpsamini utiliseeritavad ja keskkonnale vähem kahjulikke aineid sisaldavad.

Tootja vastutuse eesmärgiks on saavutada aja jooksul: puhtam tootmine; keskkonnasõbralikud tooted; toimivad materjalide utiliseerimissüsteemid; jäätmete parem ärakasutamine; jäätmete prügilatesse paigutamise minimiseerimine

Tootja vastutus elektroonikaromu ja romusõidukite käitlemisel: juhendeid elektroonikaromu ning romusõidukite kohta käivate õigusaktide nõuete täitmiseks. Tallinn, 2006. 31 lk. Keskkonnaministeeriumi väljaanne, koostaja Harri Moora, eessõna kirjutanud Peeter Eek. Trükis on mõeldud eeskätt ettevõtjatele, kelle kohta hakkab kehtima tootja vastutuse kohustus. Teavet ja juhiseid pakutakse ka kohalikele omavalitsustele ja keskkonnaametnikele, jäätmekäitlejatele ning laiemale üldsusele.

Tootja vastutus tähendab seda, et tootja on kohustatud kandma hoolt toodete eest ka pärast nende kõrvaldamist kasutusest.

Suured ettevõtted on jõudnud arusaamisele, et keskkonnakaitse probleemidega tegelemine ja keskkonnakaitse nõuetest kinnipidamine võib olla majanduslikult tulus.

Näiteks Saksamaal kehtestatud rangemad keskkonnakaitsenõuded mõjutavad kõiki neid riike, kellel on kaubavahetus Saksamaaga. Suured ettevõtted esitavad omakorda keskkonnakaitset sisaldavaid nõudeid oma allhankijatele.

NB! Loe lisainformatsiooni Tootjavastustusorganisatsiooni kodulehelt http://www.tvo.ee/

Toote elutsüklianalüüsi (LCA, Life Cycle Analysis) abil selgitatakse välja toote kõik selle elutsükli aegsed keskkonnamõjutused.

Toote elutsükkel koosneb paljudest erinevatest faasidest, alates loodusvarade kasutuselevõtmisest toorainete valmistamiseks, transportimisest, toote valmistamisest, kasutamisest ja lõpetades kasutamisele järgneva hävitamisega. Analüüs saab alguse toorainete valmistamisest ja lõpeb toote hävitamise poolt põhjustatud keskkonnamõjutuste väljaselgitamisega.

Idee toote elutsükli uurimisest ei ole uus. Esimesed elutsükli analüüsid tehti USA -s 1960-ndate aastate lõpul. Siis uuriti energiakulu toote elutsükli jooksul. Teostatud elutsükli analüüside arv oli piiratud ja enamasti olid uurimuste objektiks erinevad pakendid. Alles 1990-ndatel aastatel on tekkinud huvi nende analüüside teostamiseks termini tõelises tähenduses. Praktikas on see tähendanud varasematel aegadel teostatud materjali- ja energiavoo analüüside arendamist selliselt, et tulemustes sisalduvad andmed ka tooraine hankimisest, tootmisest, kasutamisest ja jäätmete käsitlemisest põhjustatud keskkonnamõjutuste kohta.

Näide terase elutsüklianalüüsi faasidest (etappidest):

• malmi kaevandamine ja töötlemine;
• kõrvaltoodete töötlemine (väetised, betoonitööstuse sideained, teede ehitus);
• terase esialgne töötlemine (lehed, rullid);
• terase jätkuv töötlemine (torud, profiilid, lehtmetall jne);
• pinna katmine;
• masinaehitus, terase kasutamine ehituses;
• toodete kasutamine;
• toodete lammutamine ja likvideerimine;
• vanaraua käsitlemine;
• kasutusringlus, uuesti kasutuselevõtt;
• terase töötlemine.

Elutsükli analüüsi teostamiseks on olemas vastav tarkvara ja arvutusmudelid.

Konkreetsest tootest sõltub, millises elutsükli faasis ilmnevad selle kõige suuremad keskkonnamõjutused.

Näiteks:

• trükitoodete kõige suuremad keskkonnamõjutused on seotud paberi valmistamise, trükkimise ja kasutusjärgse töötlemisega;
• sõiduauto kõige suuremad keskkonnamõjutused leiavad aset just auto kasutamise ajal.

Tarbimise mõjust keskkonnale saab kõige paremini aru, kui visualiseerida toote eluringi sünnist surmani. Võtame tooteks näiteks puuvillase T-särgi, mille valmimise taust annab hea ülevaate rõivatööstuses toimuvast. Sarnast mõttekäiku saab arendada ka mis iganes muu toote kohta. T-särgi puhul tuleb arvestada asjaoluga, et suurem osa rõivatööstusest on anonüümne ja me ei tea rõivaeseme täpset teekonda puuvillaistandusest meie ostukorvini, seega saame rääkida ainult üldisest taustast.

1. etapp - kõigepealt tuleb kasvatada puuvilla

Puuvilla saadakse puuvillapõõsa vilja ehk kupra sees olevate seemnete tselluloosikiududest. Igal seemnel võib olla kuni 7000 katvat kiudu, mis ongi majanduslikult tarvitatavad puuvillakiud.

Puuvilla on võimalik kasvatada troopilistel ja lähistroopilistel aladel üle kogu maakera. Suurimad puuvilla eksportijad on Hiina ja India, kuid eriti pika kiuga puuvill kasvab Egiptuses.

Puuvill on pika ajalooga taim, mida Induse oru asukad kasvatasid teadlaste hinnangul juba 6000-7000 aastat tagasi. Seejärel asuti puuvilla kasvatama ka Egiptuses ja Hiinas. Kuni 19. sajandini oli puuvill luksuskaup. Tänapäeval on puuvillast saanud enim kasutatud looduslik tekstiilikiud, sest puuvill on nahasõbralik ja hingav.

Kuigi puuvilla on kasvatatud aastatuhandeid, erinevad praegused ja kunagi kasutatud kasvatusmeetodid nagu öö ja päev. Näiteks kasvatatakse tänapäeval puuvilla ka aladel, kus looduslikke sademeid ei ole piisavalt ning seetõttu kulub istanduste niisutamiseks tohututes kogustes magedat vett.

Et suurendada taimede vastupanuvõimet taimekahjuritele ja vähendada kuluvate mürkkemikaalide hulka, kasvatatakse tänapäeval ka geneetiliselt muundatud puuvilla. GM puuvill moodustas 2007. aastal ligikaudu 43% kogu kasvatatud puuvillast. Hiina puuvillast moodustas samal aastal ligikaudu 68% GM puuvill. Ent GM puuvilla kasutamine ei tähenda veel probleemivabadust, sest kahjurid kohanevad.

Kuigi maa-ala, mida puuvillapõõsad vajavad, on väike, kõigest 2-3% kogu maailma põllumajanduslikust maast, on kasvatamiseks vaja hulgaliselt teisi ressursse. Öeldakse, et puuvill on janune taim. Kilogrammi puuvilla kasvatamiseks joob puuvillapõõsas meeleldi 10 000 liitrit vett. Ja see on keskmine näitaja. Mõnel pool kulub kilogrammi kasvatamiseks 29 tonni vett.

Kas teadsite?

Keskmine T-särk kaalub 150-200 grammi, seega kulub vastava koguse puuvilla kasvatamiseks keskmiselt 1500-2000 liitrit vett. Kui puuvill on kasvatatud tugeva niisutuse aladel, kulub vett kuni 5800 liitrit särgi kohta.

Kõige ilmekam näide puuvillaistanduste niisutamise tagajärgedest on Araali meri, mille pindala on seetõttu järjepidevalt kahanenud.

Suur väetiste ja pestitsiidide kasutamine mõjutab aga lisaks keskkonnale tervikuna ka inimesi, kes ohtlike kemikaalidega kokku puutuvad. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel sureb hinnanguliselt 20 000 inimest aastas pestitsiidimürgituse tõttu.

Etapp 2 - tuleb toota kangast ja õmmelda T-särk valmis

Tekstiiliettevõtete üleilmastumine ning rahvusvaheline kaubandus on kiirendanud tootjate ning tarbijate eraldumist. Enamik rõivaid, mille müük ja kaubandus toimuvad arenenud maades, on toodetud arengumaades.

Keskkonda ja tervist kahjustav puuvillaistandus omab ka olulist sotsiaalset mõju, sest paljudes riikides rakendatakse puuvilla korjamiseks lapstööjõudu ja istanduste töötajad on enamasti alatasustatud.

Sama tendents kehtib kanga- ja rõivatööstuses, kus soovimatusest arvestada keskkonnanõuetega ning maksta inimväärset palka, on enamik Euroopa, Ameerika ja Jaapani rõivatootmise firmadest sulgenud oma kohalikud vabrikud ning viinud tootmise allhanke korras arenevatesse riikidesse, kus keskkonnanõuded ja töötajate õiguste kaitsmine veel lapsekingades on.

Kangast kuduv ja T-särki õmblev ettevõte ei pruugi isegi samas riigis asuda. Suur osa rõivaid valmistatakse nn vabatsoonides, kus kuulsate kaubakettide tellimusel rõivad ja jalatsid allhanke korras valmis tehakse.

Kuna konkurents on tihe, saab tellimuse loomulikult see, kes kõige odavamat hinda suudab pakkuda. Ja enamasti on võimalik tootmiskulusid madal hoida just töötajate arvelt.

Naistele peab vähem palka maksma kui meestele ja lastele omakorda veel vähem kui naistele. Ületunnid on tavalised ning suuremal osal juhtudest tasustamata. 12-tunnised tööpäevad kuuel-seitsmel päeval nädalas on rõivatööstuses tavalised, lisaks veel kehvad töötingimused, nendest tulenevad õnnetused ning garantiide puudumine.

Kui alltöövõtja püüab töötingimusi parandada, tõuseb sellega tootmise hind ning lääneriigi firmad otsivad kiiresti uue odavama tehase, et kasum ei väheneks. Enamus Euroopa ja Põhja-Ameerika ettevõtteid ei kavatsegi kehvade töötingimuste ja madalate palkade eest vastutust võtta, kuna suurem osa tooteid valmistatakse vaid nende tellimusel alltöövõtjate ja all-alltöövõtjate poolt.

Tasub meeles pidada, et tootmisega kaasneb ka kulu tootmismasinate ehitamisele ja hooldamisele. Sellest tavaliselt ei räägita.

Tekstiilitööstus tarbib suurel hulgal ka kemikaale, mida kasutatakse näiteks toorainest tekstiili tootmisel, värvimisel ja pakendamisel. Mis võiks olla tootjale odavam, kui võimalus kõik need mürgised töötlemis- ja värvijäägid lihtsalt ära visata, kuna ohtlike jäätmete käitlemine ei ole tootmispiirkonnas kohustuslik. Raha, mis seeläbi kokku hoitakse, saab edukalt suunata kas turustuskampaaniasse või lihtsalt firmaomanike taskusse. Reostatud veekogud ja põllud ei puuduta ju otseselt ei tarbijat ega tellijat. Sageli ei oska tarbija keskkonnamõju isegi mitte kahtlustada.

Etapp 3 - T-särk tuleb pakendada ja toimetada edasimüüjani

Pakendid ja toode ei ole alati pärit samast tehasest. Võimalik, et pakendid on pärit koguni teisest riigist. Pakendatakse kas masinate abil või siis vähetasustatud tööjõudu kasutades.

Pakendatud toode transporditakse tavaliselt suurematesse vaheladudesse ja sealt edasi kas siis väiksematesse ladudesse või juba müüjatele. Enamasti läbib toode enne poodidesse jõudmist päris mitu vaheladu. Paraku asuvad need vahelaod tihtipeale teisel pool maakera.

T-särk peab sõitma kas autoga üüratuid vahemaid, lendama lennukiga või sõitma laevaga, et tarbijani jõuda, tekitades meeletult transpordikilomeetreid ja raisates fossiilseid kütuseid. On üsna tõenäoline, et T-särk, mis inimesel seljas on, on reisinud rohkem, kui inimene ise.

Etapp 4 - T-särk tuleb tarbijale maha müüa

Et toode jõuaks müüki, on vaja kulutada palju paberit ja pappi: erinevad saatedokumendid, kastid, hinnasildid, tootetutvustused, reklaamid jne. Kindlasti tasub arvestada ka poodide ülalpidamiskuludega, mis tavaliselt ära unustatakse.

Võimalik, et toote müümiseks tehakse reklaamikampaania, mis omab samuti kulusid. Tihti liigub kaup erinevate kaubandusketi poodide vahel ja alles siis reisib inimese koju.

Moetööstus kui üks suurimaid loodusressursside raiskajaid võiks tõsta kvaliteeti nii kanga kui ka rõivatootmise osas. Kiirele trendide vahetumisele tuleks tarbijal eelistada rõivaste kauapüsivust, aga seda teadmist pannakse tarbijad unustama erinevate moetööstuse kampaaniate abil.

Etapp 5 - T-särki tuleb üleval pidada

Edasine sõltub juba tarbija käitumisest: kas tarbija peseb särki kuuma veega; palju vett kulutatakse iga pesukorraga; kas ta kuivatab seda pesukuivatis või õues; milliseid pesuvahendeid kasutatakse; kas särki triigitakse; kui pikalt särki kantakse; kas särk muutub plekiliseks, pleegib või läheb katki jne.

Tarbijakäitumist saab olla väga erinevat. Mõni tarbija kannab särki 10 aastat ja hooldab seda keskkonnasõbralike vahenditega. Teine kannab särki vaid korra, näiteks mõne kampaania käigus.

Igal tarbija käitumisel on keskkonnamõju. Näiteks ka pesupulbril ja pesupulbril on vahe. Suuremad-tuntumad pesupulbritootjad reklaamivad oma vahendeid tihti imetabaste lisanditega, mis pulbris sees on, kuid nende keskkonnamõju arusaadavalt reklaamis ei avaldata.

Kui meenutada, millal viimati pulbripakilt koostisosi loetud sai, siis ega seda korda vist enamus inimestel ei meenugi, sest suuremale osale tarbijatest jäävad nimetused pesupulbripakil võõraks. Paljudes pesuvahendites on sees fosfaadid, mis võivad loodusesse sattudes seal rohevetikate vohamist soodustada, mis omakorda põhjustab muutusi veekogude ökosüsteemis.

Etapp 6 - T-särgiga kaasnevad jäätmed

Me kõik puutume iga päev kokku prügiga - oleme ise prügi tekitajad. Selleks, et hoida meie elukeskkonda inimväärsena ja loodussõbralikuna, peaksime tekkinud jäätmed võimalikult keskkonnasõbralikult koguma ja käitlema.

Kui tarbija enam T-särki ei taha, siis on tal valik, kas visata riietusese prügina minema või saata see taaskasutusse. Ka siin on mitmeid valikuid.

Kui tarbija viskab särgi üldprügisse, siis on särgi elutsükkel läbi. Viimase kuluna tuleb sel puhul arvestada prügimäele transportimise ja ladustamise hinda. Prügimäel on kõdunemine väga aeglane.

Kui tarbija viib särgi näiteks jäätmejaama, võib juhtuda, et see suunatakse taaskasutusse.

Teadlikum tarbija suunab kasutud riided taaskasutuspoodi ja annab esemele võimaluse uueks ja pikemaks eluks. Teadlike tarbijate käe all võib T-särk läbida viiendat ja kuuendat etappi päris mitu korda, vähendades sedasi vajadust uute T-särkide järgi.

Toredate disainerite ja käsitöömeistrite käe all võib T-särk oma elu jätkata ka hoopis poekotina, kaltsuvaibana või ümberdisainitud uueilmelise rõivaesemena.