Keskkond on ümbrus, milles ettevõte töötab ja eksisteerivad kodumajapidamised ning toimub igasugune inimtegevus. Keskkonna moodustavad õhk, vesi, maapind, taastuvad ja taastumatud loodusressursid, taimestik, loomastik ja inimesed koos nendevaheliste vastastikuste suhete ja mõjudega.

Kõikide mõjude pikaajalise toimimise tagajärjel halveneb looduses taime- ja loomariigi kõrval ka inimeste elukvaliteet.

On tehtud kindlaks, et inimene saab personaalselt mõjutada produtseeritavate kasvuhoonegaaside hulka 32% ulatuses kolmes põhilises valdkonnas: elektrienergia tarbimine, olmejäätmete produktsioon ja isikliku transpordi kasutamine.

Õhu saastumine avaldub atmosfääris kasvuhoonegaaside tekkimise tõttu globaalse soojenemise näol. Kasvuhoonegaasid sisaldavad veeauru, süsihappegaasi, metaani, lämmastikoksiide ja osooni. Süsihappegaas lendub atmosfääri peamiselt fossiilsete kütuste ja puidu põletamisel. Metaan lendub atmosfääri kivisöe, maagaasi ja nafta tootmisel ning transpordil. Metaani atmosfääri paiskumise põhjuseks on ka orgaaniliste jäätmete lagunemine prügimägedel. Lämmastikoksiid tekib põllumajandusliku ja tööstusliku tegevuse tulemusena, samuti tahkete jäätmete ja fossiilsete kütuste põletamisel. Viimase kahe sajandi jooksul on suurenenud süsihappegaasi kontsentratsioon atmosfääris ca 30%, metaani kontentratsioon on kahekordistunud ja lämmastikoksiidide kontsentratsioon on suurenenud 15%.

Happevihmad on kujunemas tõsiseks probleemiks, mis juba praegu mõjutab suurt osa USA ja Kanada territooriumist. Happevihma mõjusid vaadeldakse kahest erinevast aspektist - märja sadestuse ja kuiva sadestuse kaudu. Happelised sademed mõjutavad kõige otsesemalt taime- ja loomastikku. Mõju seisneb selles, et happevihmad kahjustavad metsi, pinnast, kalu, metsloomi, erinevaid materjale ja inimese tervist. Kuiv sadestus toimib happeliste gaaside ja tahkete osade kaudu. Peaaegu pool atmosfääri happelisusest jõuab maapinnale kuiva sadestuse kaudu. Tuule abil kanduvad tahked happelised osakesed majaseintele, autodele ja puudele ja kinnituvad nendele. Vihmade ajal pestakse need osakesed vihmavee poolt maha ja pinnasesse jõudes suurendab see omakorda happevihmade endi mõju.

Teadlased on avastanud, et happevihmasid põhjustavad otseselt vääveldioksiid (SO2) ja erinevad lämmastikoksiidid (NOx). Happevihm tekib, kui need gaasid reageerivad atmosfääris vee, hapniku ja muude ühenditega. Selle tulemusel tekivad väävel- ja lämmastikhape. Happevihma happesust mõõdetakse pH skaalal. Mida väiksem on ph näitaja, seda happelisem on vesi. Puhta kaevuvee pH näitaja on tavaliselt 7,0. Vihmavesi on tavaliselt nõrgalt happeline ja selle pH = 5,5. 2000-ndal aastal USA -s sadanud vihma happelisus oli enamasti pH = 4,3.

Õhu saastumine. Peamiselt tööstusest satub õhku tahkeid osakesi - tolmu, mis omakorda halvendab elukeskkonda ja mõjub kahjulikult inimeste tervisele. Osoonikiht ahtmosfääris neelab suure osa päikese ultraviolettkiirgusest, vähendades selle kahjulikku mõju elusolenditele ja taimedele. Pikkamööda hõreneb ja kohati kaob osoonikiht ning maapinnale jõuab ülamäära tugev ultraviolettkiirguse voog. Omaette problemiks on saanud väiksemates piirkondades õhu saastumine radioaktiivsete ainetega.

Pinnast saastavad kahjulikud või mürgised ained ning kemikaalid, mis satuvad keskkonda liiga suurtes kogustes või kontsentratsioonides, sh püsivad orgaanilised ühendid. Saastamise allikateks on tööstus, jäätmekäitlusega seotud tegevused, kemikaalide (sh naftaproduktide) kasutamine, transport ja kaevandused. Pinnase saastamine on raskesti avastatav, kuna saastamise sümptomid on vähemärgatavad. Mõju avaldub pinnase või põhjavee saastumisena, taimestiku kahjustumisena, toiduahela rikkumisena ja muul viisil.

Vee saastamise allikateks on peamiselt tööstuse jäätmeveed, põllumajanduses kasutatavad kemikaalid, erinevad jäätmehoidlad ja õhusaaste. Veekogud on ohustatud tööstuse, kalakasvatuse, taime- ja loomakasvatuse, metsamajanduse ning inimasustuse poolt. Tagajärgedeks on looduslike siseveekogude vähenemine kinnikasvamise tagajärjel ja vee kvaliteedi halvenemine.

Kaasaegne maailm niivõrd ühte põimitud, et kriis ühes maailma piirkonnas mõjutab paratamatult kõigi selle pisikese maakera elanikke. Võimetus end ära toita, kuna põllud ei kanna vilja või kalad on mürgised, mõjutab ka rikkamaid riike, kes on võtnud kohustuse abistada mitte-nii-jõukaid riike.

Ja keskkonnaprobleemid ei pea riigipiiridest sugugi kinni!

Üks väga tark Indiaani vanasõna ütleb, et alles siis, kui viimane puu on surnud, viimane jõgi mürgitatud ning viimane kala püütud, mõistame, et me ei saa raha süüa.

Usu oma isiklikku panusesse!

Esmapilgul on väga lihtne öelda: „Ah, mis mina! Mina ei loe midagi. Mina olen vaid väike „mutrike", kelle tegemistel pole suuremat kaalu." Kuid niiviisi mõeldes anname enda käest vabatahtlikult ära ka õiguse endasse ja oma tegemistesse uskuda.

Kui me oleme vaid väikesed ja tähtsusetud „mutrikesed", siis mis tähtsust on siis meie lastel, karjääril, asjadel, tunnetel, mõtetel... Nii olemegi vaid oravad rattas ja käime tööl maksude maksmiseks.

Kui aga võtta endale julgus iseendasse ja oma tegudesse uskuda, siis ei tundugi säästev tarbimine enam väga mõistetamatu mõttena.

Kui uskuda, et iga inimese mõtted, tööpanus ja teod omavad väärtust, siis võime rääkida ning peamegi rääkima ka tagajärgedest. Tagajärjed saavad olla nii head kui ka halvad, aga need on olemas.

Kuna säästev tarbimine eeldab inimeselt oma tarbimiskäitumise analüüsimist, siis aitab see heas mõttes kaasa ka inimese eneseleidmisele ja -tundmisele.