Kohanemine ringlemisprotsessidega
Loodusest võetud toorained muutuvad arenenud majanduses mitmeetapilise töötlemise ja kasutamise järel varem või hiljem jäätmeteks. Selliste materjalivoogude tagasi viimine esialgsesse olekusse ei ole võimalik, nagu ka taastumatuid loodusvarasid pole võimalik muuta taastuvateks.
Erinevate taaskasutuse meetodite abil on võimalik siiski suur osa tootmisest ja tarbimisest eemaldatud materjalivoogudest muuta tagasi tootmises kasutatavaks tooraineks või kasutada muul kasulikul viisil.
Efektiivne loodusvarade kasutamine, taaskasutamine ja kasutusringlus on kestva arengu võtmeks.
Jäätmeid, mis tekivad igal juhul, on vaja käsitleda selliselt, et toorainet kasutatakse uuesti, või vääristatakse mõnel muul keskkonna säästmise seisukohalt heaks kiidetud viisil (näit. energiat sisaldavate jäätmefraktsioonide sorteerimine).
Taastuvate energiaallikate arendamine ja üha suurenev kasutuselevõtmine on vältimatud. Kestva arengu toimumise eelduseks on asjaolu, et tootmine ei koorma keskkonda.
Majanduslik ja tehniline areng loovad head eeldused ressursse vähem kasutavate ja keskkonda vähem koormavate tootmis-, energia- ja transpordisüsteemide kasutuselevõtmiseks. Keskkonnasõbralikul maa- ja metsamajandusel on võtmepositsioon orgaaniliste toorainete ja bioenergia tootjana.
Ringlemisprotsesside põhimõtted tähendavad praktikas seda, et luuakse osaliselt vastupidine tootmissüsteem selles mõttes, et toorainete kasutamist korvatakse osaliselt utiliseeritud toorainega.
Traditsioonilised tooraineallikad kompenseeritakse osaliselt materjalidega, mida on varem peetud jäätmeteks, kuid mida nüüd üha suurenevates kogustes kogutakse ja taaskasutatakse.
Ökoloogiline jalajälg
Jälje suurust väljendatakse pindalana, mida on loodusel tarvis inimtegevuse mõju tasakaalustamiseks.
Ökoloogilise jalajälje arvutused põhinevad kahel tõsiasjal:
- esiteks on võimalik jälgida ja identifitseerida enamikku ettevõtte tarbitavatest ressurssidest ning jääkainetest, mida tekitatakse;
- teiseks on enamik ressursi- ja jäätmevoogudest võimalik ümber arvutada bioloogiliselt tootlikuks alaks, mis on vajalik nende ressursside tootmiseks ja jäätmete kõrvaldamiseks.
Ökoloogiline jalajälg hindab toote või teenuse elutsükliga kaasnevat ruumikasutust ja on mõõdetav hektarites aasta kohta.
PEAME MAAKERA SÄÄSTMA
Ökoloogilise jalajälje indeks näitab, kui palju viljakat maad ja vett on hõivatud materjalide tootmiseks.
Maakera pind on jagatud kategooriateks: haritav maa (põllu-, karja- ja metsamaa); bioproduktiivne merienergiamaa (energia tootmiseks vajalik maa-ala); täisehitatud maa (hooned jms); bioloogilise mitmekesisuse jaoks jäetud maa. (kalapüügi territoorium);
Kui maakera viljakas pind jagada ära kõigi maakera inimeste peale, saame tulemuseks umbes kaks hektarit. Samas kulutab enamik meist oma mõjusid ökoloogilise jalajälje meetodiga analüüsides tööl ja muul ajal kokku mitu korda rohkem maakera pinda.
Siit tulebki vajadus säästvama eluviisi järele, sest meie käsutuses on siiski ainult üks maakera.