Naised kandsid valgest õhukesest riidest tanu, neidude soengud olid rikkalikult kaunistatud.

16. - 17. saj vahetusel muutus varrukalõige - varrukad muutusid laiadeks, tiivasarnasteks, langesid vabade voltidena alla ja ühinesid kleidisabaga. 1630-ndatel aastatel muutus naisterõivastuse siluett. Seelik muutus laiaks ja ümmarguseks, kasutati heledaid värvitoone, seelik oli horisontaalselt liigendatud, tema laius oli võrdne naise pikkusega. Seeliku kuju kordus soengu kujus. Pihaosa oli väga liibuv ja lõppes terava kolmnurgaga. Sellise kujuga seelikut nimetati tontiljo.

1560 -SO.-ndatel aastatel saavutas vammus sellise vormi, et seda hakati nimetama hanepuguks. Püksid muutusid pirnitaolisteks. Pealmine riie lõigati pikiribadeks, need olid voodri külge kinnitatud ülalt ja alt. 1547. a. on esmakordselt mainitud silmuskoelisi sukki. 1589. a. konstrueeriti esimene kudumismasin. Pirnikujuliste pükste kõrval kanti ka laiu põlvpükse.

1530- 4O.-ndatel kanti heledates värvitoonides rõivaid, sajandi teisel poolel levisid laiemalt tumedamad värvitoonid. Kaunistusena hakati väga palju käsutama väärismetalle ja - kive, tikandeid ja pitse.

Peakatetest olid levinud kõrged kitsa äärega kübarad, mis olid rikkalikult kaunistatud nööride, paelte, väärikivide ja vahel ka sulega.