Naistesse suhtuti suure austusega, samal ajal puuti teda idamaade mõjul isoleerida. Selleks loodi terve rida kitsendavaid reegleid ja piiranguid, mis mõjutasid ka rõivastuse arengut. Loodi karkassiga rõivastus.

Karkassiga rõivastuseks nimetati sellist, kus rõivastus ei jälgi kehavorme, vaid lebab väheiiikuval jäigal alusel, mis oli valmistatud tihedast kangast, mida hoiavad ülal metallist, puust või luust osad. Karkass võib olla osaline (ainult pihik) või täielik (pihik ja seelik).

Kleidi vöökoht asus õiges kohas, tegumoed olid sellised, et andsid nii pihi- kui seelikuosale kolmnurkse kuju ning sellega muutsid vöökoha saledamaks. Varrukate ülemine osa oli tugevasti laiendatud ja püsis kas õlakul või tihedal voodril. Kleit oli loodud "traadi ja triikrauaga", sellel ei olnud ühtegi volti, naine nägi välja nagu vallutamatu kindlus. Rõivastusvarjus figuuri mitmeid puudusi, lõi sihvakuse ja isegi teatud kuivuse mulje.

 

16-17 saj. vahetusel muutus varrukalõige -varrukad muutusid laiadeks, tiivasarnasteks, langesid vabade voltidena alla ja ühinesid kleidisabaga.

1630-ndatel aastatel muutus naisterõivastuse siluett. Seelik muutus laiaks ja ümmarguseks, käsutati heledaid värvitoone, seelik oli horisontaalselt liigendatud, tema laius oli võrdne naise pikkusega. Seeliku kuju kordus soengu kujus. Pihaosa oli väga liibuv ja lõppes terava kolmnurgaga. Sellise kujuga seelikut nimetati tontiljo.

Riietus

Renessansi ajastu tõi kaasa moerõivale osutatava tähelepanu pideva suurenemise. Kunagi ainult ülikute ajaviiteks olnud mood sai nüüd jõudsalt kosuva keskklassi põhimureks. Moodi läks rõivaste valmistamine kutseliste rätsepade juures, kelle oskustele esitasid gildid kõrgeid nõudmisi. Rätsepal olid reeglina ühe katuse all nii pood, töötuba kui eluruumid. Maakohtade elanikke, kelle jaoks linnapääs oli raskendatud, teenindasid ränd rätsepad.