Peale renessansiajastule väga iseloomulikuks peetava kulmude ja laubajuuste väljakitkumist end ka meigiti. Ilmusid esimesed iluravi käsitlevad raamatud - 1582 a.

Inimkeha kaunimaks muutmine", kus oli rohkesti retsepte näovee, juuksehooldus ja ravivahendite valmistamiseks.

Kõikide ühiskonnaklasside naised käsutasid põsepuna, näonaha toonijaid ja värve, vähem levinuks jäid lauvärvid. Meikimise suunaks oli naise loomuliku ilu rõhutamine senisest vähem silmatorkavate vahenditega. Püsima jäi halb komme tinavalget alusmeigi koostises. Kuna pesemine polnud moes, siis mitmed mürgise segu kihid võisid jääda naole pikaks ajaks.

Elavhõbedaklorüdiga loodeti nahka silendada ning kõrvaldada laigud ja muud näonahavead.

Moodi tulid ilumärgid - väikesed musta värvi täpikesed(samaaegselt musta tafti ja sametiga). Ilumärkide kasutajad uskusid, et must täpp rõhutab veelgi nende valgel

näonahka. See oli üks ajastu ilu ideaalidest.

Kuna vanniskäimisest ei peetud suuremat lugu, läks moodi parfüümide tootmine ja nende pruukimine. Suurtes kogustes lõhnaõli pritsisid mõlema soo esindajad enda peale ja ka toaõhku, lõhnaõliga valati üle ka oma lemmikloomad.

Naiste eelistatuimaks juuksevärviks oli ikka veel blond, mille saamiseks nähti palju vaeva. Kasutati ka parukaid ja valejuukseid.