Kodused, jalutuskäikudeks jakülaskäikudeks ettenähtud kleidid olid pikad, sageli slepiga. Slepiga olid ka õukonnatseremooniatel kantavad kleidid, mille slepi pikkus võis olla kuni 13 m. Ballikleidid olid kohandatud küllalt kiiretele tantsudele ning tehti seepärast tunduvalt lühemad. Ballikleidid tehti sageli läbipaistvatest siidkangastest siidvoodril või tikiti valgest kašmiirist.

Kleitide siluett oli üks ja sellest peeti rangelt kinni, püüdes figuuri igati antud siluetiga kleidi kandmiseks kohasemaks muuta. Seepärast hakati uuesti kandma korsetti. Sama siluetiga kleiditegumoodide mitmekesisus saavutati erinevate kraede, väikese kraega peleriinide, erineva kujuga dekolteede käsutamisega. Sajandi alguses oli moes suur dekoltee. Kõige sagedamini kanti lühikesi laiu varrukaid või ülalt drapeeritud pikki varrukaid. Väga levinud oli kleitide kaunistamine erinevate, enamasti lillkirjaliste tikanditega. Naisterõivastuse üheks olulisemaks elemendiks oli sall - neid kanti väga erinevalt.

Ülerõivad omandasid suurema tähtsuse. Kõige enam kanti redingot- mantleid. Nende materjal sõltus aastaajast.