Harrastused
Uute harrastuste tõttu kohandati Inglismaal ja Euroopas meeste sportlikke kehakatteid naiste tarbeks. Ameerikas: tütarlapsed eelistasid lühemaid rätsepakostüüme, mida kanti koos pükste, saabaste ja talvel keebiga, et tekiks S-figuur, pisteti pluusid seeliku sisse. Levinud olid tagasihoidlikku pits- või valge tikandkaunistusega kleidid, mida kasutati pesukleitideks ja kanti peenetes kuurortides.
Jalgrattasõidul hakati kümnendi teisel
poolel tunnistama bloomer*eid koos jakiga ning populariseerus
villane korsett. Need, kes ei saanud endale sellist spordivarustust
lubada kandsid valget pluusi ja tumedat seelikut.
Kroketi- ja
tennisemängu univormiks oli pikk lohisev seelik, tohutu suurte
varrukatega pluus ja harjumispärane kitsas korsett ning keerukalt lillede ja
sulgedega kaunistatud kübarat. Kümnendi lõpu poole kandsid naised mantlit,
seelikut ning meeste õlgkübarat. Tennisekleit oli mugandus suvisest
aiakleidist, Golfirõivasteks olid riided, mida kanti maamõisas,
st. paks tviidkostüüm, kohmakas mantel ja suur müts.
Ratsutamisrõivad
olid ainsad spordirõivad, kus näitel oli õigus kanda meeste ratsa ülikonda,
millele õmmeldi põllekujuline esitükk.
Autosõit: Tolleaegsete
kübarate külge kinnitati kogu laiuses suured loorid, mis aitasid kaitsta liiva
ja tolmu eest. Kavandati isegi erilisi mantleid ja tekke ning sõitmisel kanti
kaitseprille praktilistel kui ka esteetilistel kaalutlustel.
Kübarad Olid ekstravagantsed, sageli tohutu hulga sulgedega. Kuni 20. sajandi alguseni
olid nõutud lameda põhjaga, lillepotikujulsed ja väikesed soliidsed.
Õlgkübarad,
kuid siiski läks kübaraäri oma suuruste, kaunistuste ja looridega päris
pööraseks. Peakattete mõõdud sobisid rõivaste omadega- olles kitsad, püstised
ja üleliia täiskuhjatud.