Filmiarvustus
Loe "Kääbiku" filmiarvustust:
Esimene „Kääbik": pettumus 48 kaadrit sekundis
Uus Keskmaa-film pakub luksuslikus koguses silmailu, aga mõjub väsitavalt ja algupärandi fännile pigem ärritavalt.
Ütleme esmalt ära ilmselge. Loomulikult lähevad väga paljud meist „Kääbiku” esimest osa vaatama, nagu mitu aastat tagasi juba otsustatud sai. Ükski inimene, kellele muinasjutufilmid vähegi korda lähevad, ei saa mingil juhul Tolkieni klassikalise romaani tõlgendust vaatamata jätta. Ja mis puudutab eriefekte, siis kollid ja lohed on puha 3D-formaadis, 48 kaadrit sekundis. Välismaal olevat osal vaatajatest 3D-prillide kandmisest isegi halb hakanud, sedavõrd kvaliteetne on filmi visuaalne külg.
Bilbo (keskel, Martin Freeman) on langenud ootamatute külaliste ehk 13 päkapiku ohvriks. Kaader filmist
Paraku on film ise kogu kullakihi all üsna õõnes. Idee teha ühe romaani põhjal kolm kolmetunnist filmi tundus algusest peale kahtlane. Nüüd selgub, et see pikkus on suures osas saavutatud algupärandile juurde kirjutatud stseenide arvel. Sündmused, mida kirjanik mokaotsast mainis, jutustatakse pikalt lahti, lisatud on ka dialooge, mis seletavad tegelaste motiive. Kogu eelloo kuni algustiitriteni oleks võinud südamerahuga maha lõigata. Filmi nimi on ju „Ootamatu teekond”, peategelane ei tea toimuva tausta rohkem kui raamatu avanud lugeja, miks vaatajat ebavajaliku infoga koormata? Pealegi tehakse seda üsna kohmakalt, kohe alguses hakkab igav.
Filmi hoiavad siiski vee peal Gandalf (Ian McKellen) ja Bilbo (Martin Freeman), kelle igas repliigis on isikupära ja huumorit. Võlur Gandalf on siin rohkem nagu trikitajast hulgus ja peategelane Bilbo unine väikekodanlane, kogu ees ootav traagika on alles kaugel. Samas on film eepilisi klišeesid ikka päris tihedalt täis: näiteks langenud sõbra kohal aegluubis „Eiii…” karjumist tuleb ette kolmel korral. Thorini kahtlused Bilbo võimetes tähendavad, et ees seisab liigutav leppimine, kaelustused jne. Tõsiusklikud tolkienoloogid satuvad kindlasti raevu, kuna originaalteksti muutmisega minnakse nii kaugele, et Bilbost saab kangelane täiesti ebakohasel ajal ja viisil. Ja miks? Ainult selleks, et arguse, vapruse ja leppimise klišee ikka filmi sisse saaks.
„Sõrmuste isanda” kordus
Süžee sõlmpunktide põhjal paistab, et Peter Jackson üritas jälle teha „Sõrmuste isanda” esimest osa: kõik kordub, nii Gandalfi saabumine kääbikute külla kui ka nõupidamine Rivendellis, kuhu teisest raamatust on kohale jõudnud isegi haldjakuninganna Galadriel (Cate Blanchett). Sest mis loheverest nõretav sangarieepos see ikka oleks, kui siia suvalisi naistegelasi sisse ei prantsataks? Jacksoni seekordne tõlgendus on nii arglik ja ennustatav, nii neetult keskpärane, et süda hakkab valutama, mõeldes, et alguses pidi filmi lavastama hoopis Guillermo del Toro. Äkki oleksime siis saanud näha tõeliselt tolkiinilikku, tontlikku ja lummavat Keskmaad, mitte ülenuumatud broilerit, keda stuudiojuhid kuldmune munema sunnivad.
(Kaarel Kressa Postimees 14.12.2012)
