Matuse etikett
Kõige rusuvamaks ja emotsionaalselt raskemaks sündmuseks inimese
elus on matus. Kaastöötaja, kaastöötaja abikaasa või
lähedase surm seab meid üsna keerulisse olukorda: kuidas avaldada
kaastunnet omastele; kuidas avaldada kaastunnet töökaaslasele; kuidas
temaga käituda ja rääkida?
Hea tava näeb ette, et kui sureb äripartner või kaastöötaja abikaasa, saadetakse leinajale kaastundekiri (-kaart). Tavaliselt teeb seda ettevõtte juht.
Kaastundekirja kirjutamiseks oleks parim valida valge lihtne kirjapaber. Kaastundekiri peaks olema tavapäraselt käsitsi kirjutatud, kuid ärielus on lubatud ka väikesed erandid. Kui te avaldate kaastunnet partnerfirma juhatusele või puuduvad teie ja lahkunu omaste vahel lähedased suhted, võib kiri olla ka arvutiga trükitud. Käsitsi lisatakse sel juhul pöördumine ja tervitusvormelid, et eristada kirja ärikirjast.Valmiskirjutatud kaart, kuhu lisatakse vaid allkiri, ei ole kaastunde avaldamiseks hea valik, kuna mõjub äärmiselt ebaisikuliselt. Ümbrik peaks olema samuti lihtne ja valge. Akna ja valmistrükitud kleebisega ümbrikku pole sünnis saata.
Kaastundekirja peamiseks mõtteks on väljendada oma kaastunnet ning osavõtlikkust läbi siiraste, lihtsate, isiklike sõnade. Oluline ei ole kaastundekirja pikkus, vaid selle sisu. Esimesed sissejuhatavad sõnad peaksid väljendama isiklikku kurbust. „Sügava kahetsusega kuulsime Teie abikaasa surmast..."või „Teade Teie juhatuse esimehe härra...surmast puudutas meid sügavalt". "Avaldame Teile sügavat kaastunnet..." ja näiteks:"Tundsime ja hindasime Teie abikaasat kui armastusväärset, alati abivalmis kolleegi, keda me ei unusta." Ka lõputervitused tuleks valida vastavalt isiklikule suhtele: südamlikus kaastundes, siira osavõtlikkusega jne. Tähtis on see, et kirjutaksite kaastundeavalduse võimalikult kohe pärast surmateate saamist.
Perekonna otsustada on see, kas ka töökaaslaseid matustele kutsutakse. See sõltub paljuski omavahelistest suhetest. Väga lähedaste perekondlike suhete puhul on loomulik, et matusetseremooniast osavõtuks saavad kutse ka näiteks äripartnerid või töökaaslased. Kui te kutset ei saa, siis võib minna austust ja kaastunnet avaldama kirikusse või ilmaliku matuse puhul kalmistule. Viisakas on hoiduda tahaplaanile, edastada kaastundeavaladus ja lilled (lillesort ega värvus ei ole olulised) ning lahkuda vaikselt ja märkamatult. Meelespidamine annab omastele jõudu ning meenutab neile, et nad ei ole selles raskes leinas üksi.
Kui inimene, kelle perekonda on tabanud lein, naaseb tööle, on viisakas, kui lähemad kaastöötajad avaldavad suusõnaliselt kaastunnet (töö juures ei ole sobilik kaastundeks lilli kinkida). Oluline on olla leinajale toeks ning vajadusel olla kuulaja rollis.
Hea tava näeb ette, et kui sureb äripartner või kaastöötaja abikaasa, saadetakse leinajale kaastundekiri (-kaart). Tavaliselt teeb seda ettevõtte juht.
Kaastundekirja kirjutamiseks oleks parim valida valge lihtne kirjapaber. Kaastundekiri peaks olema tavapäraselt käsitsi kirjutatud, kuid ärielus on lubatud ka väikesed erandid. Kui te avaldate kaastunnet partnerfirma juhatusele või puuduvad teie ja lahkunu omaste vahel lähedased suhted, võib kiri olla ka arvutiga trükitud. Käsitsi lisatakse sel juhul pöördumine ja tervitusvormelid, et eristada kirja ärikirjast.Valmiskirjutatud kaart, kuhu lisatakse vaid allkiri, ei ole kaastunde avaldamiseks hea valik, kuna mõjub äärmiselt ebaisikuliselt. Ümbrik peaks olema samuti lihtne ja valge. Akna ja valmistrükitud kleebisega ümbrikku pole sünnis saata.
Kaastundekirja peamiseks mõtteks on väljendada oma kaastunnet ning osavõtlikkust läbi siiraste, lihtsate, isiklike sõnade. Oluline ei ole kaastundekirja pikkus, vaid selle sisu. Esimesed sissejuhatavad sõnad peaksid väljendama isiklikku kurbust. „Sügava kahetsusega kuulsime Teie abikaasa surmast..."või „Teade Teie juhatuse esimehe härra...surmast puudutas meid sügavalt". "Avaldame Teile sügavat kaastunnet..." ja näiteks:"Tundsime ja hindasime Teie abikaasat kui armastusväärset, alati abivalmis kolleegi, keda me ei unusta." Ka lõputervitused tuleks valida vastavalt isiklikule suhtele: südamlikus kaastundes, siira osavõtlikkusega jne. Tähtis on see, et kirjutaksite kaastundeavalduse võimalikult kohe pärast surmateate saamist.
Perekonna otsustada on see, kas ka töökaaslaseid matustele kutsutakse. See sõltub paljuski omavahelistest suhetest. Väga lähedaste perekondlike suhete puhul on loomulik, et matusetseremooniast osavõtuks saavad kutse ka näiteks äripartnerid või töökaaslased. Kui te kutset ei saa, siis võib minna austust ja kaastunnet avaldama kirikusse või ilmaliku matuse puhul kalmistule. Viisakas on hoiduda tahaplaanile, edastada kaastundeavaladus ja lilled (lillesort ega värvus ei ole olulised) ning lahkuda vaikselt ja märkamatult. Meelespidamine annab omastele jõudu ning meenutab neile, et nad ei ole selles raskes leinas üksi.
Kui inimene, kelle perekonda on tabanud lein, naaseb tööle, on viisakas, kui lähemad kaastöötajad avaldavad suusõnaliselt kaastunnet (töö juures ei ole sobilik kaastundeks lilli kinkida). Oluline on olla leinajale toeks ning vajadusel olla kuulaja rollis.