Siidiliblika areng

Siidiussid kuuluvad liblikaliste klassi. Tähtsaim alaliik on Bombyx mori ehk mooruspuusiidi- ketraja, keda kasvatatakse soodsates tingimustes ning kes annab kogu kultuursiidi toodangu. Peale Bombyx mori toodavad siidi ka vabalt looduses elavate metsikute liblikate tõugud. Need siidiussid toituvad tamme-, kirsi- või metsiku mooruspuu lehtedest ning nende kookoneid korjatakse India ja Hiina metsadest.

Siidiliblika eluiga on lühike. Isane liblikas sureb kohe pärast paaritumist. Emane liblikas elab umbes 3 ööpäeva, mille jooksul ta muneb 300-700 muna, jälgides seejuures hoolikalt, et need ei satuks üksteise peale. Munad talvituvad ja kevadel kooruvad neist siidiussid, kes hakkavad kohe mooruspuu lehti sööma. Kasvades vahetavad nad neli korda kesta ja nende kehakaal suureneb ligi 10 000 korda. Röövikud söövad umbes 30-35 ööpäeva ja kasvavad umbes 5-10 cm pikkuseks, Nukkumisvalmis tõuk lõpetab söömise ja lakkab enese ümber kookonit kerima: siidiussi ketramisorgani kahest peenest avausest väljub vedelik, mis õhus kohe esmaseks siidiniidikeseks tardub. Seejuures teeb siidiuss peaga kaheksataolisi liigutusi, asetades kiuloogakesi enese ümber. Nii tekib siidiussi ümber tihe kiuvõrk, mis koosneb ühestainsast topeltniidikesest kookonniidist, mille pikkus on 3000-4000 meetrit. Liblika areng kookonis kestab umbes kaks nädalat, misjärel liblikas lõhub kookoni ja väljub sealt, et kõhe pärast seda paarituda.

Siidiusside ,,menüü" koosneb mooruspuu lehtedest, ning sojaubade ja maisijahu segust. Lisaks korralikule toidule vajab siidiuss ka kindlaid soojus-ja niiskustingimusi. Kuigi tõuk ei näe ega kuule, on täheldatud, ta on väga tundlik nii teda ümbritsevate helide kui ka värvuste suhtes.