Põhilisteks reservaineteks on sulavaha ja guta. Tuntuim traditsiooniline tekstiili dekoreerimise oskus on batika, kus reservainena käsutatakse sulavaha. Sõna batika on Jaava päritolu., mis tähendab punktide või täppidega kirjutamist ja üldisemas tähenduses märgib joonistamist, kujutamist ja trükkimist. Batika tehnika päritolu on vaieldav. Vanimad leiud on neljast erinevast regioonist: Kaug-Idast, Kesk-Aasiast, Indiast ja Lähis-Idast. Võib arvata, et batikatehnika arenes neis piirkondades iseseisvalt ja mõjutusteta, Tõenäoliseim on siiski, et see käsitööliik tekkis esmalt Malaisia saarestikus ning jõudis kaubateede arenedes itta.

Vanimaid säilinud batikas teostatud siidkangaid hoitakse Jaapanis Nara muuseumis. Nendel on kujutatud puid, loomi, flöödimängijaid, jahistseene ja stiliseeritud mägesid. Sirmid, mida nimetatud tehnikas kangastega on kujundatud, pärinevad arvatavasti aastatest 710-794 p Kr ja on valmistatud kas Hiinas või Hiina meistrite poolt Jaapanis. Hiinast levis siidbatika Kesk-Aasiasse ja Indiasse, kus siidi asemel hakati käsutama puuvillast kangast. Väga vanadest batikakangastest pole Indias säilinud ainsatki näidet. See on seletatav sealse piirkonna niiske ja kuuma kliimaga, milles kangas kiiresti hävib. Ometi lubavad vanadel freskodel kujutatud peakatted ja rõivakangad arvata, et batikatehnikat tunti juba väga ammu. Egiptuse haudadest on leitud usutavasti batikas teostatud linaseid ning villaseid kangaid, millel on valge muster sinisel taustal, on põhjust arvata, et algselt kasutati neid seinakaunistuste või ka altarikatetena.

Milliselt maalt iganes ka batika ei pärineks, kõige laiemat ja mitmekesisemat kasutamist leidis see tehnika siiski Indoneesias. Kanga dekoreerimine värvilahuse ja sulavaha abil oli juba 13. sajandil tuntud kui privilegeeritud seisusest naiste ajaviide. Aja jooksul sai mustrilistest kangastest valmistatud riietest arisokraatia igapäevarõivas. Seega kasvas nõudlus batikakangaste järele ja ka teenijaskonnal oli lubatud abistadada kõrgklassi kuuluvaid naisi esialgu kanga värvimisel, aga hiljem ka mustri sulavahaga kangale kandmisel. Viimaks said batikakangastest rõivad üldrahvuslikeks rõivaesemeteks. Arenesid spetsiifilised mustrid, motiivid ja värvid, mis märkisid kindlat perekonda, piirkonda ning millel oli sümboolne tähendus.

17. sajandil levis batika ka Euroopasse. 19. saj üritati Inglismaa tekstiilivabrikutes trükkida batikaimitatsiooniga kangaid. Peamisteks takistusteks olid keerukas muster ja taimevärvid, mida oli tülikas käsitseda. See kõik tõstis ka kanga meetrihinna kõrgeks. Batikale omase mustrijoonise saavutamisel oli suurim raskus trükkida mehhaaniliselt vahamurenemise juhuslikku mustrit. 20. sajandi algul valitsenud juugend võttis nii mõndagi kujunduslikku üle batikalt ning seetõttu olid ka batikamustrid väga populaarsed. Batikakangastest keerukad õhtukleidid ja vitraaže meenutavad maalitud aknakardinad olid väga levinud Saksamaal. Sakslased võtsid kasutusele klaasist ja metallist tjan-ting-kannud ning elektrilised vaha kangale kandmise pliiatsid, mis võimaldasid joonistada sulavahaga kiiresti ja ühtlaselt. See oskus levis üle Euroopa ning jälle oli batika moes ja mustrite imitatsioone toodeti tööstuslikult. Tehniliste võimaluste arenedes suudeti teha kangaid, mis aimasid järele isegi käsitsimaalitud kangale iseloomulikku ebaühtlast värvipinda.

Tööstusliku batika massiline tootmine lõppes 1920. aastate majanduskriisi ajal. Algupärast batikakangast hakati taas tootma pärast II maailmasõda Jaava vabariigis, mil loodi ka Jaava batikatööstus ja Batika Uurimise Instituut. Käsitööoskusena levis batika Jaaval õppinud ja töötanud tekstiilikunstnike vahendusel. Oluliseks sai mitte niivõrd konkreetsete mustrite kopeerimine, vaid tehniliste võtete abil kanga dekoreerimine ning kujundamine ainulaadseks kunstitööks.

Teine olulisem reservaine on guta. Gutasid on erineva koostisega, kuid seda liimilaadsel ühtlast ja kleepuvat massi ei pea kangale kandmiseks kuumutama. Vastavalt koostisele on gutal võimalik erinevate ainetega lahjendada ning vajadusel ka selle lahjendajaga kangalt eemaldada. Gutal on siidimaalis sama otstarve kui tinaraamil vitraažis: ta eraldab ja piirab (värvi)pindasid. Gutasid on olemas erinevaid värve. Lisaks transparentsetele gutadele on populaarseimad must, kuld ja hõbe. Liimitaolise konsistentsiga massi abil saab siidile joonistada nii lihtsaid kui ka vägagi keerukaid mustreid. Gutal lastakse kuivada ja maalitakse.

Aega, mil hakati kasutama nn külmi reservaineid, ei ole võimalik täpselt dateerida. Küll aga on teada, et oskus maalida siidkangaid, käsutades sealjuures reservainena riisijahust valmistatud pastat, oli tuntud Hiinas juba väga ammu, varem, kui batika sellele maale jõudis. Tasapisi levis selline siidimaalimise tehnika ka Jaapanisse. Eriti populaarseks sai siidimaalimine kimonote kaunistamisel. Populaarseteks motiivideks olid lilled, loomad ja kalad, kuid eriti meeldisid jaapanlastele krüsanteemid, lootosõied, hirved ja sookured. Reservainet valmistati aurutatud riisijahust, lisades sellele riisikliisid, laimi ja soola. Massi peamine koostisosa, moch \ riis, oli väga hästi kleepuv ja takistas värvi imbumist kangasse. Riisikliisid tuli lisada peamiselt selle pärast, et hiljem oleks reservainet kangalt kergem eemaldada. Laimi käsutati tema säilitavate omaduste pärast ja sool takistas pasta liiga kiiret kuivamist. Jaapanlased kandsid reservainet kangale spetsiaalse õhukese puidust kaabitsaga.

Järgmise arenguetapina siidimaalimise ajaloos hakati kõikjal otsima uusi reservaineid, mis võimaldaksid saavutada detailsemat ja graafilisemat tulemust. Suur samm astuti edasi siis, kui avastati gutapertš, mille üheks komponendiks on gutapertšipuu (Palaquium) mahl. See avastus tegi võimalikuks gutatehnika käsutuselevõtu. Nii levis külmbatika ehk gutatehnika Euroopasse. Hiljem, 1920.-30aastatel, sai gutatehnika Prantsusmaal laialt tuntuks ja erakordselt populaarseks.

Juba ammustest aegadest on kangaste kaunistamine (olgu siis tegu koemustri loomise, tikkimise või maalimisega) olnud paljude meelistegevus. Siidimaali töövahendid ei ole kallid ega võta palju ruumi, samuti on neid lihtne käsitseda. Viimastel kümnenditel on siidimaal muutunud väga populaarseks. Värvidest

Värvid on üheks olulisemaks teguriks kangaste esteetilise Üldmulje kujundamisel, värvidest oleneb meeleolu, mida maaling endas kannab. Harilikult valitakse värv lähtuvalt vaistust ja maitsest, kuid põhitõed värvusõpetusest lihtsustavad siiski oluliselt värvuste kokkusobitamist.

Siidivärvid segunevad hästi ja nii on põhivärvidest võimalik saada kõiki teisi värvitoone. Seejuures tuleks aga meeles pidada, et omavahel võib segada siiski vaid ühe tehase samasse tootesarja kuuluvaid värve, sest teised ei pruugi omavahel sobida ja tulemuseks võib olla klimpjas või siidikiuga mitte reageeriv värv. Värvused jagunevad kahte suurde põhirühma: akromaatilisteks ja kromaatilisteks. Akromaatilisse rühma kuuluvad valge, must ja hallid. Kromaatilisse värvusrühma aga kõik ülejäänud. Põhi- ehk primaarvärvused on kollane, punane ja sinine. Põhivärvusi omavahel segades saadakse sekundaarvärvused: punane + kollane = oranž, kollane + sinine = roheline, sinine + punane = violett. Segades omavahel rohkem kui kahte värvi, on tulemuseks pruunile või hallile lähedased toonid. Igast värvusest on võimalik tuletada ka heleduse astmestikke. Siidivärvide puhul saadakse heledamaid toone värvile vett lisades, tumedamaid aga musta (või näiteks tumepruuni, tumesinist jne) värvi lisades. Värvuste esteetilises mõjus ning nende üldistes kooskõlades on väga olulisel kohal kontrast. Värvide toon, heledus- ja küllastusaste ning soojus on suhtelised ja võivad muutuda kõrvutatavate värvide vastasmõjul. Muutus on tingitud silma võimest võtta vastu värviärritus ja aju võimest saadud infot tõlgendada.

Puhaste kirgaste värvuste kontrast on kõige lihtsam ja üks levinumaid. Ei esita nägemismeelele mingeid erilisi nõudmisi. Selle esilekutsumiseks sobivad kõik värvused. Üks põhilisemaid on punase-sinise-kollase kontrast, mille mõju on alati kirev ja jõuline. Sellist kontrasti esineb palju rahvakunstis, vitraažis, varakeskaegses raamatugraafikas, aga ka näiteks lastejoonistustes.

Heleda-tumeda kontrast põhineb musta ja valge kontrastil. Sellisel põhimõttel on üles ehitatud näiteks Hiina ja Jaapani tušimaalid.