Värvid on üheks olulisemaks teguriks kangaste esteetilise üldmulje kujundamisel, värvidest oleneb meeleolu, mida maaling endas kannab. Harilikult valitakse värv lähtuvalt vaistust ja maitsest, kuid põhitõed värvusõpetusest lihtsustavad siiski oluliselt värvuste kokkusobitamist.

Värvid segunevad hästi ja nii on põhivärvidest võimalik saada kõiki teisi värvitoone. Siiski tuleks meeles pidada, et omavahel võib segada siiski vaid ühe tehase samasse tootesarja kuuluvaid värve, sest teised ei pruugi omavahel sobida ja tulemuseks võib olla klimpjas või tekstiilikiuga mitte reageeriv värv.

Kõiki värviringi värve nimetatakse KROMAATILISTEKS VÄRVIDEKS ja teine suur rühm värve on AKROMAATILISED VÄRVID. Akromaatilised on - valge, hall ja must.

Värviringi aluse loovad kollane, punane ja sinine. Neid nimetatakse PRIMAARVÄRVIDEKS. Kollane, punane ja sinine on põhivärvid, neid ei saa koostada segamise teel.
Põhivärve omavahel segades saame kõiki teisi värve.


nPrimaarvärvide omavahelisel segamisel saadakse SEKUNDAARVÄRVID.
KOLLANE+ PUNANE= ORANŽ
KOLLANE+ SININE= ROHELINE
SININE+ PUNANE= VIOLET

Kui me segame omavahel rohkem kui kahte värvi, saame pruuni. Igast värvist on võimalik tuletada ka heleduse astmestikke.

Värvuste esteetilises mõjus ning nende üldistes kooskõlades on väga oluline ka kontrast. Värvide toon, heledus- ja küllastusaste ning soojus on suhtelised. muutus on tingitud silma võimest võtta vastu värviärritus ja aju võimest saadus infot tõlgendada.

Kui täiendvärvid esinevad koos, siis on tegemist värviharmooniaga. Ainult ühe värvitooni kasutamisel tekib inimese silmal võime alateadlikult sellele värvile leida kõrvale teine värv ja tekibki harmoonia. Näiteks kui daam on üleni sinisesse rõivastatud või ruum on üleni sinine siis silmal on selline omadus, et ta leiab sellele värvile kõrvale oranži ja tekibki harmoonia.

Värviteaduses nimetatakse seda suksessiivkontrast.

VALÖÖRKONTRAST – heledus ja tumedus

On olemas vähemal või suuremal määral olemas igas kontrastis.
Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada.
Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana. See omadus on kõigil ühine, nii kromaatilistele kui akromaatilistele värvidele, seetõttu saab mistahes pindu heleduselt omavahel võrrelda.

Igale kromaatilisele värvusele on võimalik leida võrdse heledusega akromaatiline värvus.

Heleduse määramiseks kasutatakse nn. halli skaalat. See koosneb akromaatiliste värvuste näidisest, mis algab sügavmustaga, lähevad järk järgult üle tumehalliks, halliks, helehalliks ja lõpevad peaaegu valgega.

Värv muutub tumedaks musta lisamisel. Kui värvitoonile on musta lisatud liiga palju, siis pole värvitoon enam eristatav.

PUHASTE KIRGASTE VÄRVUSTE KONTRAST

On kõige lihtsam ja üks levinumaid. Sinna sobivad kõik värvused ja nägemismeelele ei esitata mingeid erilisi nõudmisi. Üks põhilisemaid on põhivärvikontrast.

KULÖÖRKONTRAST – toonikontrast, värv-värvi kontarst)

Kulöörkontrast ehk värv-värvikontrast ehk ka toonikontrasti all kõrvutatakse eri värvitoone. Tugevama ja jõulisema värvikontrasti annavad punane, sinine ja kollane. Mida enam neist värvidest eemalduda, seda enam on värvidel ühiseid komponente ja seda nõrgem on kontrasti toime.

Kontrasti esitamiseks on vaja vähemalt kolme üksteisest erinevat värvitooni. Värvide eraldamisel üksteisest valge või musta joonega tuleb iga värvi karakter veelgi mõjusamalt esile.

SOE-KÜLM KONTRAST

Selle kontrasti aluseks on värvide valik kas soojalt või külmalt poolelt. Soe-külm kontrast on kõige tunnetuslikum ja subjektiivsem kõigist kontrastidest. Kõige üldisem on kollaste ja oranžide ja punaste värvitoonide liigitamine soojadeks ning siniste, violetsete ja roheliste toonide nimetamine külmadeks. Eristamise aluseks on välja pakutud “kollase sisaldus” soojades ja “sinise sisaldus” külmades toonides. Samas sinakasrohelist, mis on veidi kollast sisaldav sinine, tunnetatakse sageli kõige külmema värvina.

Soe-külm kontrasti loomiseks on üksluisuse vältimiseks otstarbekas lisada soojadele värvidele kontrastiks üks külm ja külmadele värvidele üks soe lisand.

KOMPLIMENTAARKONTRAST - täiendvärvikontrast

Komplementaarkontrast käsitleb värviringis vastakuti asetsevate värvide suhteid. Need on pingelised kuid mitte vastandlikud ja vaenulikud.

Komplementaarvärvide paarid on

 

• kollane ja violette
• kollakasoranž ja sinakasviolett
• oranž ja sinine
• punakasoranž ja sinakasroheline
• purpurpunane ja roheline
• punakasviolett ja kollakasroheline

Nende paaride osadeks jaotamisel näeme, et need sisaldavad alati kolme primaarvärvi.
Komplementaarvärvipaaride kasutamisvõimalusi avardab erineva heletumeduse ja puhtusega

KVALITEEDIKONTRAST – ehk laadikontrast

Kvaliteedi- ehk laadikontrastis erineb kõrvuti asetsevate värvide puhtusaste. See on ühtlasi ka värvikuse-värvituse kontrast, kus mõne tooni eredus on minimaalne, hallilähedane. Siiski on selline hall “värviline” – muutlik, sõltuvalt taustast.

KVANTITEEDIKONTRAST – ehk hulgakontrast

Hulga ehk kvantiteedikontrastis kõrvutatakse eri suuruses värvipindu ja tasakaalustatakse neid vastavalt värvide eredusele.

Iga värvitoon nõuab harmoonia saavutamiseks teatava hulga kontrasttooni (vastandvärvi)

VÄRVI-MITTEVÄRVIKONTRAST

Kromaatilise värvi vastandamine akromaatilisele- valgele, mustale, hallile- on üheks levinumaiks värvide kombineerimise viisiks.

Kõige neutraalsema tausta pakub kromaatilistele värvidele keskmine hall, mis toimib üldjuhul eredust vähendava ja pehmendavana. Must taust võimendab värvide kiirgusjõudu ehk erksust, lastes soojadel värvidel enda kõrval särada. Külmad toonid näivad valgel taustal intensiivsemad ja tihedamad.

Siin toimib osaliselt ka simultaankontrast: valgel taustal näivad värvid pisut tumedamana, tumedal taustal pisut heledamana.

SIMULTAANKONTRAST

See kontarst töötab silmaomadusele näha olemasoleva värvi samaaegselt ka selle komplimentaarvärvust. Teisiti öeldes värvide vastastikust mõjumist ehk ühe värvi esilekerkimist teise arvel. Sõltuvalt foonist, millel värv on vaadeldav, võime selle asemel näha hoopis teist tooni.
Simultaankontrast on ainult vaataja silmades ja seda ei saa fotografeerida.

Kergus ja raskus

Värvi kergus ja värvi raskus oleneb värvikoostisest ja pääseb mõjule suurel pinnal. kerguse annab värvile puhtus ja valge sisaldus. Raskena mõjuv värv on tume ja segatud kokku paljudest tumedatest pigmentidest.

Värv võib mõjuda raskena ka siis kui aluspind on tume. Hele aluspind annab värvile alati kergust ja sära

Lähedus ja kaugus

Silma ehitus mõjutab värvi nägemist lähedase ja kaugena. kui sinine ja punane värv asuvad kõrvuti, ei teki nende kujutis silma korraga. Seetõttu tundubki sinine asuvat kaugemal ja punane lähemal kui tegelikult.

Eredad värvid tunduvad olevat lähemal kui tuhmid, samuti tumedad värvid tulevad ettepoole, heledad loovad tunde kaugenemisele. Selline värvidünaamika on aluseks värviperspektiivile maalikunstis.

Värvide aktiivsus

Värve segades saame muudame ka värvide tooni; eredust ja tuhmust; heledust ja tumedust aga ka värvi mõjujõudu ehk aktiivsust.

Mida suurem on värvi eredus, seda suurem on selle aktiivsus ning seda suurem on värvi mõju. aktiivsust saab muuta, segades juurde kas musta või valget.

Aktiivsuse järgi võib värvid jagada kolme rühma: aktiivsed, neutraalsed ja passiivsed.
AKTIIVSED VÄRVID- segamata puhtad toonid, vähese valgega segatud säravad värvitoonid või vähese mustaga sügavaks muudetud värvitoonid. Siia rühma kuuluvad ka vähese musta ja valgega sametised toonid.

 

KONTRASTI TOIMEST VÄRVUSTE KÕRVUTAMISEL

1. Mustal taustal muutuvad värvid kirkamaks.
2. Valgel taustal muutuvad tumedamaks.
3. Värvused muutuvad teiste värvuste mõjul.
4. Heledal taustal tunduvad tumedad värvused tumedamatena.
5. Tumedal taustal tunduvad heledad värvused heledamatena.
6. Naabervärvus muudab oma tooni vastandvärvuse suunas.
7. Vastandvärvuste kõrvutamine muudab nad intensiivsemaks.
8. Tumedada toonid kõrvuti tumeda värvusega, mis pole nende vastandvärv, mõjuvad vähem intensiivselt kui kõrvuti tumeda vastandvärvusega.
9. Heledad toonid kõrvuti heleda värvusega, mis pole nende vastandvärvus, mõjuvad vähem intensiivselt kui kõrvuti heleda vastandvärvusega.
10. Intensiivne värvus kõrvuti heleda samatoonilise värvusega tumendab heledat värvi.
11. Kui kirgas värvus kõrvutatakse tumeda värvusega, on kontrast suurem juhul, kui see on esimese vastandvärvus.
12. Kui kõrvutatakse kahte heledat värvust, mis pole vastandvärvused, võimendavad need musta võivastandvärvi peene piirjoone toimel.
13. Kui kõrvutatakse kahte tumedat värvust, mis pole vastandvärvused, võimendavad need valge või heleda piirjoone toimel.
14. Tugevaim samaaegse kontrasti ilmingutest tekib siis, kui suure taustapinna ja väikese kujundi küllastusaste on võrdne.

Kaht või enamat värvi kõrvutades kerkib esile küsimus nende kokkusobimisest. Põhiprintsiibid värvuste valimisel ja kokku sobimisel.

1. Üldjuhul sobivad kokku kõik neutraalsed värvused (valge, must, hall, pruun) kõikide värvustega.
2. Omavahel sobivad kontrasti põhimõttel valitud värvused.
3. Kaht omavahel sobimatut värvust saab sobitada neutraalvärvusega või mõlema värviga sobiva värvusega.

 

Värvused edastavad mitmesuguseid meeleolusid. Nii mõjuvad näiteks küllastunud värvused elurõõmsalt, tuhmid aga sisendavad nukrust ja rahu.

On värve, mida seostatakse traditsiooniliselt mingite kindlate kujunditega. See on parallelism (vormi ja värvi vastavus).

SININE = RING. Ring sümboliseerib igavest ja pingevaba liikumist, ka metalli. Ka ellipsi, munaja kujundi ja laineliste joonte värv on läbipaistev sinine.

PUNANE = RUUT. Ruut on mateeria ja lõplikuse sümbol, samuti maa sümbol. Ruuduga sarnased kujundid samastuvad punase, s.o mateeria värviga.

KOLLANE = KOLMNURK. Kolmnurk on mõtlemise, tule sümbol. Samasuguse tähendusega on ka romb, trapets, siksak, mis mõjuvad veidi võitlevalt ja agressiivselt.