Kandsid lihtsaid kehakatteid, milleks oli enamasti nelinurkne kangatükk. Õmblustööd polnud peaaegu üldse, sest rüü vajas vaid mähkimist ja drapeerimist. Viisi, kuidas kangas endale ümber seada ja voltida, määras traditsioon. Ideaalis pidi kehakate olema nii märkamatu, et keha ja rõivas muutusid nagu üheks tervikuks.

Kanti peplost või kitooni ja ülerõivana himationi, Peplos oli villane kangatükk. mille laius oli 180 cm ja pikkus umbes pool kandja kasvusl. Riidetükk keerati ümber keha ja kinnitati õlal fibula abil. Riidetüki üleliigne laius volditi ülaservas kokku ning moodustati sellest lühikest peleriini meenutav detail. Peplost kanti peamiselt vöötatult. Kitoon oli palju avaram, laius ulatus kuni 2,5 m. Käsutati linast materjali. Kitoon valmistati kahest kangatükist, mille küljed õmmeldi kokku, Õla- ja varrukaõmblusi asendas fibulate rida. Kitooni kanti vööga, kuna ta oli väga lai, jättis ta varrukatega rõiva mulje. Pikema kitooni üleliigne pikkus tõsteti vöö abil ülesse ning siis jättis ta kaheosalise rõiva mulje.

Peplost kanti hilisemal ajajärgul ka nii, et üks külg oli lahti. Nimetati seda dooria pcploseks. Samaaegselt dooria peplosega kanti ka linast joonia kitooni. Vähehaaval nende erinevused vähenesid ja nimetused segunesid.

Kreeka naistel oli mitmeid rõivaid, mis kuulusid üksnes naissoole, nt. aluspesuna kandsid kreeklannad vöökohta ja kõhtu toetavat linast rätikut, mis mähiti rindade alt ümber keskkoha. Ka rindade ümber seati rätikutaoline kangatükk.

Dooria podere oli teine vaieldamatult naiselik, sageli tikandiga ehitud kehakate, mille juurde kuulusid ehted ja kerge linane õlarätik pharos, mis kinnitati klambri või fibula abil. Pharos teenis ühtaegu nii dekoratiivset kui ka praktilist eesmärki.

Ülerõivana kanti kitooni meenutavat pallat. Varrukateta palla kinnitati õlgadele ning tõmmati vööga ümber puusade kinni. Pealisrõivana kanti ka meeste himationi. See mähiti ümber keha ja vajadusel kaeti ka pea. Himation oli tavaliselt villane ja tumedam kui alusriietus, harilikult lambavalge.