Näha on romantismi mõjud. Idealiseeritakse keskaega. Moodi läksid ülevalt kohevad varrukad, sale vöökoht ja alt laienev seelikuosa frakil või redingotil. Meesterõivastuse siluett muutus naiselikuks.

Frakk oli nii argi- kui pidurõivas. Mõlemad olid hästi taljesse töödeldud. Argipäevafrakk oli pikkade hõlmadega, sallkrae oli kas fraki materjalist või mustast sametist. Piduliku fraki hõlmad olid lühemad, kaelus sügavam ja sellel oli kindlasti sametist sallkrae.

Püksid olid pikad, kitsad, enamasti heledad või valged, vahel ka triibulised.

Vest oli kirju, lilleline, ruuduline või triibuline. Veste õmmeldi siidist või sametist. Pidulik vest oli ühevärviline - must, valge või beež. Ka vestil oli sallkrae. Kinninööbitud fraki kaelusest pidi vesti krae kandina paistma.

Kraele ja kätistele pöörati erilist tähelepanu. 1820- ndail oli krae tugevasti tärgeldatud ja püstine. Ajastu lõpul muutusid krae ja kaelaside sellisteks nagu tänapäeval. Krae pöörati alla ja kaelaside seoti selle alla. Kätised pidid fraki varrukasuudest paistma.

Kaelasidemed muutusid tagasihoidlikumaks. Igapäevase riietuse juurde kanti musta kaelasidet, pidulikel juhtudel ja õhturiietuse juurde aga valget, musta või rohelist. Kasutati erinevaid sidumise viise nt a'la Byron.

Igapäevase rõivana hakkasid levima pikk-kuued. Need olid rohelised, hallid, pruunid või mustad. Pikk-kuuel oli reväärkraele sarnanev krae.

Suurimaks moeröögatuseks oli tviid (tweed) - sirgelõikeline või taljesse töödeldud kuub, mida õmmeldi kergest villasest kangast. Tviid oli kurguni kinni nööbitud.