Suuline ja kirjalik kõne
Suulise ja kirjaliku kõne erinevused
Üsna levinud on arvamus, et suulise ja kirjaliku kõne erinevused ei ole eriti olulised. Ometi on erinevused nende vahel nii suured, et võime rääkida suulise jutu tõlkimisest kirjalikuks - ja vastupidi.
Tajumismeeledki on erinevad. Kõne on vokaalne-auditiivne, kiri visuaalne. See tähendab, et suulist kõnet võtame vastu kõrvadega, kirjalikku kõnet silmade abil. Suulises kõnes saab lisaks sõnadele kasutada ka muid vahendeid, mida meie häälduselundid kuuldavale toovad. Näiteks pausid, intonatsioon, tempo, tämber ehk häälevärving, helikõrgus ja häälitsused on suulise kõne loomulik osa (Hennoste, 2000). Samuti on suuline kõne paljusõnalisem, kuid samas lihtsama lauseehitusega. Kirjalik kõne on aga standardne, et seda mõistaksid kõik lugejad.
Soome keeleteadlane Sauli Takala (1999) on uurinud suulist ja kirjalikku kõnet ning toonud välja nende peamised erinevused.
| |
SUULINE KÕNE | KIRJALIK KÕNE |
| Infokanal |
|
kirjalik (teksti tähendust muudavad kirjavahemärgid, allakriipsutused, teksti liigendus)
|
| Aeg-ruumiline kontekst |
infot esitatakse siin ja praegu |
info on rohkem vahendatud, seda võib tulla ka teisest ajast ja ruumist |
| Sisu |
on praktilisem, kohe kasutatav, senise kogemusega seotud |
sageli ei ole kohe kasutatav, rohkem on abstraktset ja vähem tuntud ainest |
| Esituslaad |
vabalt valitav, keel on normeerimata | vastab enam-vähem kirjakeele normidele |
| Funktsioon |
informeerimine, tegevusele või suhtumisele üleskutsumine |
üldiste arusaamade kujundamine |
| Tagasiside | kõneleja saab kohe kõneluse käigus teada, kui õigesti teda mõisteti, on võimalus lisada täpsustavat teavet | otsest ja kohest kontrolli info mõistmise üle ei ole, täiendused ja täpsustused ei tarvitse lugejani jõuda |
| Efektiivsus | on mõjuv argisuhtlemises, massikommunikatsioonis ja õppetöös | on mõjult püsivam, näib usaldusväärsemana |
https://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/15383/peamised_erinevused.html
Ülesanne: suuline ja kirjalik kõne
Kokkuvõtteks
Suulisel ja kirjalikul kõnel on rida olulisi . Suuline kõne on , sõltub suhtlussituatsioonist ja vestluspartneri reageeringutest. Ta on kui kirjalik kõne, sisaldades suhtlussituatsioone, kus tuleb järgida etteantud käitumist. Lausestuse osas kasutatakse suulises kõnes enamasti , mis võivad ühenduda liitlauseteks, või seotakse neid omavahel asesõnade ja kordustega. Suulise kõne tempo tekib erinevate mõtete edastamisest, mis algselt on enamasti ega sarnane korrektsetele kirjakeele lausetele. Rohkesti esineb , mis täidetakse sõnakorduste, parasiitsõnade, partiklite, venituste ja/või üneemidega (st häälitsustega pausi täitmiseks ja kõnejärje hoidmiseks, nt mmm, äää). Suuline kõne on , reaalajas liikuv ja teisenev. Tagasiside on . Kirjaliku kõne puhul pole autoril võimalik lugejani jõudnud teksti . Seega peavad laused olema täpselt formuleeritud, selge tähendusega ning sisutihedad. Kirjalik tekst on oma lugejast eraldatud. Lugeja isik ei ole enamasti kirjutajale teada (Hennoste, 2000; Salla, 2002).