Kunstnik Basil Hallward, kes Doriani maalib, on pimestatud viimase füüsilisest ilust ning usub, et noormees on ta täiesti uudselt maalima pannud. Basili ateljees kohtab Dorian lord Henryt, kelle maailmavaatest ta sügavalt paelub. Lord Henry sõnutsi on ainsad, mille poole elus püüeldab tasub, ilu ja meelelised tundmused. Mõistes, et ilu ei ole jääv, soovib Dorian, et tema asemel vananeks tema portree.

Dorian tutuvub näitlejanna Sibyliga, kes räpases teatris Shakespeare'i esitab. Dorian on näitlejanna osatäitmise lummuses. Peagi teeb Dorian Sibylile abieluettepaneku. Sibyli ema on abieluettepaneku suhtes skeptiline ja ta vend lubab Doriani tappa, juhul kui viimane peaks ta õele haiget tegema. Kui Dorian kutsub Basili ja lord Henry teatrisse Sibylit vaatama selgub, et näitlejanna on suurest armastusest Doriani vastu oma näitlemisoskuse kaotanud. Dorian jätab Sibyli maha, põhjendades seda tema näitlejameisterlikkuse, mida ta tegelikult armastas, kadumisega. Dorian murrab neiu südame ning Sybyl võtab endalt elu.

Dorian avastab, et ta soov on täide läinud - tema portree vananeb. Maal vananeb iga Doriani patuga, samal ajal kui tema enda välimus püsib muutumatuna. Dorian elab järgmised 18 aastat ilmagi vähima vananemise märgita ebamoraalset elu. Viimaks süüdistab ta Basilit oma saatuses ning pussitab ta surnuks. Ta šantažeerib keemik Alan Campbelli, oma vana sõbra, Basili laipa hävitama. Dorian põgeneb oma kuriteo eest oopiumiurgastesse. Nende läheduses kohtab ta Sibyli venda Jamesi, kes arvab Doriani ära tundvat ja üritab teda tappa. Dorian aga pääseb, väites, et nii noore mehena ei saanud ta kaheksateist aastat tagasi Jamesi õega kihlatud olla.

Viimaks otsustab Dorian taas kõlbelist elu elama hakata. Portree aga vananeb sellegi poolest edasi. Seda nähes otsustab Dorian maali hävitada ning lööb noa lõuendisse. Dorian leitakse südamesse löödud noaga ning äkitselt vanaks jäänuna. Dorian Gray portree on taas noor.