Ilukirjandustekstide analüüsimiseks on mitmeid põhjusi:

1) soov mõista tekste sügavuti, avastada neis peituvaid rikkalikke ja huvitavaid tähendusi,

2) arendada ja rikastada isiksuslikku (lugeja) vaimu ja väljendust,

3) kujundada esteetilisi ja eetilisi tõekspidamisi,

4) mitmekesistada kommunikatsiooni, omandada teist kogemust,

5) näidata ideede, arusaamade ja hoiakute paljusust eri ajastute ja kultuuride lõikes jne.

Kirjandusteose analüüsikese võib asuda kas autoris, teoses või lugejas. Autorikeskne lähenemine seob teose tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsib teosest autori sõnumit. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui iseseisvat elu elavast tähenduslikust tervikust. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil.