Kui ma järgmisel hommikul, vana luuakonts kaenlas, jõuan koolimajja, siis on klassitoas juba käimas kibe töö; pinke tõstetakse seina äärde virna, õpilaste kappe ja kaste nihutatakse seina äärest eemale, sest kui juba puhtus, siis olgu kõikjal puhtus. Hirmunud hiiri ja rotte veereb põrandal nagu hirmunud pabulaid, kusjuures üks - vist küll see kõige kavalam - jookseb vaese Juhan Padevesti püksisäärde. Poisike karjatab südantlõhestavalt ning jookseb õue. Tõttame talle järele. Aga juba on kahvatu ja hirmust lõdisev poisike loomakese surnuks muljunud, ja kui ta avab nööbid, siis leiame Padevesti pükstest väikese, verise ninaga hiirepojukese.
Siis toovad tüsedamad poisid saunast toobritäie kuuma vett, mida kannavad vahepuus. "Eest ära!" karjuvad nad nagu suure vaeva nägijad kunagi.
See tihedasti aurav vesi valatakse klassitoa põrandale ning luuamehed algavad oma tööd. Leian aia äärest ühe vembla, torkan selle oma luuakontsule varreks ning vahvasti löön sekka; näen kohe, et selline tuuseldamine pakub isegi teatavat lõbu. Vahel sekka laseme libedal põrandal liugu ja käratseme hullupööra. Aga need, kel pole luuda, käivad ühe ja teise juures mangumas: lastagu ometi neid ka veidi osa võtta sellest askeldusest.
Ent kuidas sa annad käest luua, kui töö on nii huvitav. Pruunijuukseline ja rõugearmidega lükitud Tõnis Mikk juba mitmendat korda käib minult painamas vana luuakontsu kas või ivakeseks ajakski, kuid mina jään kõvaks ja külmaks nagu kalju. - Pole võimalik anda; vaadaku ise, et mulle endale on hädasti tarvis.
Siis kobab Tõnis Mikk oma suuris taskuis ja pakub mulle üht kummitükki - laenaku temale see luud paariks minutiks.
Ei aita. - Luud on luud ja kummi on kummi. Katsugu aga kummiga põrandat nühkida!
Aga kui seesama Mikk tuleb veel kord ja mult lubab võtta vägisi mu luuatüüka, siis müün talle selle riistapuu, võttes verehinna - kaks kopikat. Jään tööta ning vaatan vaikides, kuidas tuuakse ikka toobritäied uut ja uut vett, kuni klassitoa põrand muutub väikeseks järveks. Viimaks jäävadki tööle ainult need, kel on säärikud, kuna kingade ja kamasside omanikud on sunnitud ronima koolipinkidele ja kapivirnade otsa. Nii vabaneb mitu luuda, ning saavad kätt külge panna ka need, kes enne kadestasid teisi.
Äkki lükatakse koolitoa tagaseinas lahti üks kriiksuv uks ning lävele ilmub köster, vurrud ripakil, seljas ainult öökuub, käes põlev lamp.
"Mis te, pöörased, siis ometi teete!" röögatab. "Te uputate ära kogu majarahva! Juba minu saaliski on vett üle labajala. Te olete hulluks läinud, metslased. Jalamaid uhtke vesi eeskoja poole! Jookseke tõllahoonesse, tooge labidad! Ruttu, ruttu, te põrguvaimud!"

Nüüd on pingivirnalt päris mõnus vaadata, kuidas kohkunud poisid loksuvat veehulka püüavad tõrjuda välisukse poole. Köster paneb lambi kantsliservale ja paterdab keset klassituba nagu part, tehes lõukoera häält. "Amman, Lombach, Abroi, Kitsnik! Kus oli teie aru? Kas te esimest korda pesete koolitoa põrandat? Pühkige! Pühkige! Ja teie seal, ärge vahtige, suud ammuli, - kühveldage labidatega! Kühveldage vesi eeskotta! Liigutage endid tõprad!"
Ja kõik, kes on all, kaabivad ja kühveldavad, otsekui surmahirmus.
Aga siis juhtub see, mis meie tänasele karuteenele paneb pähe ilusa krooni. Kibedas tööhoos satub Tõnis Mikk köstrihärra lähedusse ja siis korraga pääseb minu äsjamüüdud porine luuatüügas malaka küljest lahti ning lendab vihasele jumalamehele näkku.
"Ai, tõbras, mis sa teed!" puristab õnnetu, hõõrudes öökuue siiluga oma kohutavat nägu. "Ma lasen su saadana vangi panna!"
"Pai köstrihärra," palub Mikk haledasti; ega ma´s seda meelega teinud! Luuaraisk kargas otsast ära, ja et ta, sunnik, just sinna läks!"
"Pea lõuad," käratab porine usuõpetaja ning pooljoostes lahkub uputuspiirkonnast. Nüüd võib päris kindel olla, et talle kuhugi lööb midagi villisarnast. Mikk lööb ahastades käsi kokku, ja silmates mind pingivirna ülemisel tipul, ähvardab rusikaga: "Sina, sunnik, müüsid mulle seokese luua! Küll ma ütlen köstrile!"
Poisid itsitavad all nagu jõletised, ja meie kaagutame ülal nagu kanad õrrel. Muidu ükskõikne Toomas Karu tõmbub naeru käes kõverasse ja tokerdab jalalt jalale, kuni libastab ja kukub latsakile mustavasse körti.
Uus, kuid siiski võrdlemisi tagasihoidlik naerupuhang, sest köster kindlasti tuleb kohe tagasi, niipea kui on pesnud näo ja vahetanud öökuue mõne teise hõlsti vastu.
Samal ajal veidi avaneb koolihärra toa uks ning hirmunud härra Roose kahvatu pea küsib: "Issand jumal, mis siin ometi tehakse?" Kuid ta ei oota vastust - üle madala künnise voolab ta jalgadele vett nagu mustast kosest. Uks suletakse paugatades, kuid kohe kostab ukse tagant hirmuäratav hädakisa: "Appi, poisid, appi!"
"Nüüd ta vist upub," otsekui torkab mulle südamesse.
Amman, Lombach ja porise tagumikuga Karu tormavad esimestena koolihärra tuppa. "Uks kinni! Pange uks kinni!" kuulen härra Roose ahastavat häält.
Muidugi ei upu koolihärra ise, vaid ähvardavad uppuda tema poolköidetud raamatud, mis on laotud põrandale hunnikussse.
"See on ju päris kole!" tõuseb voodis püsti ja ajab püksid jalga, kui tema raamatud, köitmisraamid, press ja liimipotid on asetatud töölauale ja toolidele. "Siin ju varsti võib lootsikuga sõita. Ulatage sealt ahjukapist siia mu vesikud."
Paari lühikese minuti kestel koguneb koolihärra tuppa just nii palju poisse, kui neid sinna mahub. Klassitoas solistab ainult mõni üksik. Aga siis on korraga kuulda hirmsat häält: köster on tagasi tulnud "Mis see siis tähendab?" kärgib. "Poisid, saadanahinged, kus te olete?"
Luua- ja labidamehed tähendavad koolihärra toa poole.
"Ah seal," rebib ukse lahti. "Ah seal? Ning üle läve: "Välja siit jalamaid! Kas te, roojased, ei kuulnud, mis ma käskisin teha? Mis te s i i n õiendate?"
"Päästsime koolihärra raamatuid," vastab keegi lähemalseisjaist.
"Silmapilk välja siit, luuad, labidad kätte! Saalis ja söögitoas tõuseb vesi alatasa, isegi köögi põrand on juba märg. Te, lurjused, teete mulle hirmsat kahju!"

"Pange uks kinni!" hädaldab Roose. "Ma upun siia!"
"Teie upute," uriseb Lender kurjalt, "eks tulge vaadake, kuidas minu poolel välja näeb. Need idioodid on siia tassinud vett vist küll kogu öö."
"Jah," paterdab Roose oma säärikuis, "aga mulle näib, et Ammejõgi on hakanud jooksma läbi meie koolimaja."
"Jätke oma rumalad naljad!" virutab köster ukse kinni. Ning poistele: "Kas nii pühitakse ja kühveldatakse? Ah teid, röövleid ja mõrtsukaid! Kasige mu silmist - ma ei või teid enam näha! Käige minema, te hirmsad inimesed! Ma teen siin üksi rohkem, kui kogu teie sarvikukari."
"Kuhu me peame minema?" küsib Amman alandlikult. "Te ju näete, et me teeme kõik, niipalju kui jõuame."
Need lepitavad sõnad avaldavad köstrile hoopis vastupidist mõju. "Välja!" Satub hoopis marru. "Välja kõik! Kes siit silmapilk ei kao, sellele põletan luuaga!"
"Noh, kui asi on nii," kehitab Amman õlgu, "ega siis pole midagi teha."
Paneb luua seina najale ja läheb välja koolimaja trepile. Temale järgnevad kõik teisedki. Ka need, kes seni istusid võrdlemisi kuivade jalanõudega "parsil", köbivad alla ning sulistavad läbi vee välisukse poole. Ja siis ma näen, et klassituba on veel üsna armas ja kodune kohake, võrreldes eeskoja ja sahvriga. Viimased kaks ruumi on koledad. Sahvris valitseb pilkane pimedus; on vaid kuulda ujuvate rottide piiksumist ja solinat. Eeskotta langeb klassitoast nõrk valgusjuga, peegeldudes mustendaval veel, millele juba on tõmbunud prõgisev jääkirmetis.
"Nii," ütleb Amman, "Nüüd on kõigi jalad ja jalatsid ühteviisi märjad, eks pidagem taas üks tark nõu, mis teha. Siia me kauaks jääda ei tohi, muidu külmume kägaraks."
"Ja näe," algab Siimonson koriseval bassihäälel, "siis süttis Jehoova viha põlema oma purupatuse rahva peale, kes ei tahtnud kuulda tema armusõnu. Ta avas taevaluugid ja tegi suure uputuse, kus sai hukka iga liha."
"Ole vait, Siimonson," ütleb keegi lõdisedes.
"Muidugu pea suu!" toetab ütlejat vana ja auväärt Abroi, kes suvel teenib köstri juures sulasena ning teenitud palgaga jätkab talvel õppimist. "Mis sa lõhverdad, kui siin enam pole tegemist naljaga!"
Seesam Abroi muidugi poleks lasknud teha uputust, aga just kui õnnetuseks ta sellal oli lauda ja talli juures loomi söötmas. Kui sealt tuli koolimajja, siis oli juba hilja; S E E juba oli toimunud.