Teosekeskne lähenemine vaatab teost kui iseseisvat nähtust, mis elab oma elu, ja autori enda soovidest ning taotlustest vaadatakse mööda. Teosekeskses käsitluses keskendutakse teose tegelaste, süžee, miljöö, teema , kompositsiooni, keelekasutuse, stiili jms analüüsile.

Narratiiv on jutustus toimunud sündmustest. Narratiiv eeldab, et on olemas kolm komponenti: jutustaja, millest jutustatakse ja kes jutustatut loeb või kuulab.

Teose aluseks olevatest sündmustest saab jutustada samas järjekorras, nagu nad toimusid, või lõpust alguse poole suundudes.

Narratoloogiline lähenemisviis eristabkirjandusteoses kolme tasandit, milleks on lugu, tekst ja jutustamine.

Süžee ehk sündmustik on kirjandusteoses aset leidvate sündmuste jada nende esitamise järjekorras. Sündmustikku hoiab koos pinge ja konflikt. Sündmusi, mis süžees esinevad, võib jagada tuumsündmusteks (tähtsad süžee arengu poolest) ja kaassündmusteks (toovad esile tegelase iseloomuomadusi, käitumismotiive jms).
Süžee põhielementideks on ekspositsioon, sõlm (sõlmitus), dispositsioon ehk areng, kulminatsioon ehk haripunkt, peripeetia ehk pööre ja konklusioon ehk lõpplahendus.

Kirjanduslikuks tegelaseks on teose sündmustiku kandja või selles osaleja. Tegelane avaneb tekstis nii oma tegude, kõne, välimuse kui ka teiste tegelaste või autori kommentaaride kaudu.

Tervikliku karakter loomiseks annab autor tegelasele nime, kindla välimuse, ameti, päritolu ja vanemad,iseloomustab tema käitumist, mõtteid ja motsioone ning positsiooni tegelassüsteemis.

Tegelased on teose kõige olulisemateks komponentideks. Tegelaste kaudu areneb sündmustik ja avaneb teose ideestik. Tähtsuse järgi teoses jaotatakse tegelasi pea-, kõrval- ja episoodilisteks tegelasteks. Peategelane või peategelased juhivad ja arendavad sündmustikku. Kõrvaltegelane on peategelas(t)e teenistuses ja teoses vähem tähtis.
Episoodilisi tegelasi kohtab teoses vaid põgusalt.
Tegelast, kes on loodud tegelikust elust võetud inimese põhjal, nimetatakse prototüübiks. Tüübiks nimetatakse ilma eriomaste iseloomujoonteta tegelast, kelles avalduvad teatavale inimrühmale iseloomulikud jooned.
Tegelane võib olla muutuv (tegevuse käigus arenev) või muutumatu; sügav (keeruline ja arenev, autori poolt detailselt kujutatud, on võimeline lugejat üllatama) või lame (lihtsakoeline ja muutumatu, taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, teda pole lähedalt kujutatud.
Tegelast võib iseloomustada ka kõne, milles saab peegeldada tema vanust, sugu, elukohta, rahvuslikku eripära, hingelaadi jms