Loe läbi Aidi Valliku artikkel "Kirjandus ja aeg" (Haridus, 2/2011)

Aidi Vallik "Kirjandus ja aeg"

Aeg hoiab meid oma hõlmas nii kirjutajate kui ka lugejatena. Meil on tema antud silmad ja kõrvad, tajud ja arusaamad, tegemine ja olemine. Iga kirjutaja jäljed näitavad just seda möödanikku või olevikku, milles tema viibis, elas.
Iga lugeja kõnnib mööda kirjutaja radu ja näeb, kuuleb, tunneb seda, mis too omaks pidas ja jäädvustas, oma jälgedega põliseks vääristas.
Kirjandus, see on nii kirjutamine kui ka lugemine, näitab meile nõnda alati mingit aega. Võib-olla ka väljamõeldud aega. Kuid aega välja mõeldagi saab kirjutaja ainult iseenda aja raames, ta kujundab oma maailma nende tööriistadega, mida tema ja ta aeg omaseks peavad. Ja kirjandus ka toimib ajas erinevalt, eri põlvkondade, kümnendite, sajandite lugejad hindavad selles erinevat, ootavad erinevat, eelistavad erinevad. Nii vahelduvad kirjandusvoolud, lemmik˛anrid, vaheldub lühi- ja suurvormide populaarsus.

Vist juba romantismiajastust pärineb kujutlus pikast proosast, eriti romaanist, kui millestki suhteliselt elitaarsest. Pikk proosa nõuab ju enda jaoks aega, palju aega - nii kirjutamiseks kui ka lugemiseks. Romaane loevad meie kujutlustes tihti väikeste siidpehmete kätega daamid, lebaskledes mugavalt diivanil või kanapeel, samas kui töökas teenijanna neile teed kallab. Teenijannal ei ole romaanide jaoks aega, tema elu on ise proosa. Daam aga, kümmeldes oma vabas ajas, elab proosat läbi kirjaniku vahendusel, elab sisse teiste loodud maailma, elab väljamõeldud inimeste, raamatutegelaste elusid.

Lühivormis tunduvad teenijarahvale omasemad, kiired palukesed muude sekelduste vahele, kiired väljalülitused isiklikust elust, põgusad, peaaegu nagu varastatud visiidid kujutletud eludesse. Lühivormi külastad korraks, et nobedalt naasta oma tavapärasesse, samas kui ka see mõjutab lugenut, jääb teda saatma, paneb põrandapesu kõrval mõtisklema. Lühivorm näitaks kui aja defitsiiti, samal ajal kui suurvorm kõneleb küllusest.
Seepärast ehk ongi tänapäeva maailmas lühivormid nii populaarseks saanud. Nad kõnelevad meile kiiresti ja kiirusest ning sobituvad hästi meie kiiresse ellu, kas või sellesse ainsasse veerandtundi voodis enne uinumist, mil me teenijarahva kombel rabamise juures endale veidi kirjandust lubada raatsime. Nii eelistavad ka lapsevanemad lapsele ettelugemiseks just lühijuttude raamatut, sest see ei kohusta pikalt ja seda on lihtne õhtute vahel osadeks jagada. Kiire aeg nõuab enese jagamist, ju ta nõuab siis ka juttude jagamist - ökonoomsemalt, piiritletumalt, lihtsasti katkestatavalt.

Eks hakkas lühivormide populaarsus kiiresti kasvama just seoses maailma näo muutumisega tänapäevaseks 1960. aastatel, mil töötavatesse massidesse jõudsid sõiduautod, lennureisid, levisid hoogsalt moodsas massiteabevahendid. Liikumine ja info kiirenesid, nii kiirenes koos muu eluga ka kirjandus - vaikne kulgemine maastikul asendus kiirteedel kihutamisega.
Romaan on pikk rännak. See on pühendumine, süvenemine ja pikaldane minek, sisseelamine viibitavasse, kiirustamata lõpu ja lõpetatuse suunas. Romaan vajab aega, et sellega koos kasvada, areneda, sellesse sulada. Kes raatsib niisugust aega kulutada veel tänapäeval, kui inimese tähelepanu ja pühendumuse, olgu või minutilise eest võitlevad kümned ja sajad telekanalid, raadiojaamad, internetileheküljed? Ja vähe sellest, kasvatavad meid ja eriti veel meie lapsi nõnda hüplikuks, süvenematuks, pealiskaudseks.

Maailmas, kus tavalise inimese tavaline söök on kiirsöök, on luksus kodune lõunagi, vajades ressurssi, mida väga paljudel meist ei ole: aega. Nii nagu kiirtoidu tulevikuks peetavad toitaineid ja kaloreid kontsentreerivad peaksid inimese organismile andma kõik füüsiliseks eluks vajaliku, nii ootame ka novellideks ja miniatuuridelt suurt sisu, üldistusjõudu, kunstilist täiust, igakülgset vaimutoitu - ja parim osa neist annab seda. Kui tänapäevase reaalselt kulgeva aja võrdkujuks on info, siis mis kujustaks selle fragmentaarsust, kiirustamist ja hüplikkust paremini kui lühivormid? Fikseerime seisundeid, selle asemel, et kanduda läbi seisundi eel-, päris- ja järelloo. Tabame hetki, nagu vaataksime üht üksikut punktvalgustatud pilti näitusegaleriis.

Nii et miks üleüldse peaks tänapäeval veel lugema pikka proosat, mis nõuab arutult meie aega, tähelepanu ja väljalülitumist mõne infokaabli otsast?
Kas romaanidest saab vastandujate, eskapistide ja romantikute pärusmaa?
Võib-olla tõesti - kui arvestada, millise kirjandusliigiga on seotud eriti populaarsed ja eriti mahukad, tellisepaksused ning mitmeosalised tänapäevased epopöad. Fantaasia- ja ulmekirjanduses ilmub sihukesi ridamisi, eriti nüüd kahe tuhandendatel paneb nende menu aiva imestama, kuid eks neid oli varemgi. Tolkineni „Sõrmuste isandast" alates tõusevad tähtedena (ka Hollywoodi filmitaevasse) kõiksugused fantaasia- ja ulmetriloogiad, -tetraloogiad jne, mille loetavus, müüvus, tõlgitavus ja ülemaailmne populaarsus on hiiglaslik. Ja ei ole ju midagi, mis oleks novellidele vastandlikum!
Kas selle nähtuse taga ei või olla igapäevase bistrooeinestaja igatsus koduse päikesepaistelise söögikorra järele ümmarguse laua taga, kus kogu pere on koos ning kõigil on aega ja tahtmist rääkida ning kuulata, kust keegi ei kiirusta minema, kus võetakse endale aega nautida oma elu proosat, nii nagu võiks see olla kujutluses abstraktsest eeskujulikust elust?

Nii nagu jalgsimatk maastikul, kodune lõunasöök või romaani lugemine, vajavad aega ju ka inimsuhted. Lähedus ei teki sünnipäraga, vaid suhtluses. Suhtlus vajab aega, mida meil ei ole. Kiirustav, killustunud suhtlus, mis seisneb vaid hädapärase info vahetamises, on ebakvaliteetne ja kaugendab meid lähedastest, muudab meid võõramaks, tundetumaks, oskamatumaks. Aga hing vajab lähedust. Nii unistamegi ühisest laua taga istumiseks, kui kogu pere on koos, aga tõepoolest kord sinna laua taha sattununa on piinlik ja paha, sest me oleme küll loonud olukorra, aga ei oska selles midagi peale hakata. Meie igapäevased mudelid seal ei tööta.
Romaaniga on kuidagi lihtsam. Saame end elada seal kellekski teiseks ja viibida selles seisundis pikalt, samas ei põhjusta see tegevus tavaliselt piinlikkust ega ebamugavust ja tagasitee on käeulatuses.
Huvitav, kui tehtaks vastavasisuline lugemispsühholoogia uuring, kas selguks, et romaanide eelistajad teadvustavad endale novellieelistajatest rohkem vaegusi suhtlemises ümbritsevate inimestega, mingit sorti sobimatust tänapäevasesse maailma või kurnatust lühikestest sagedastest killustunud infopurtsatustest? Kas on midagi viga neil inimestel ja kirjanikel, kes selliseid raamatuid kirjutavad või on midagi viga meie ajal, mis kiirustab, kontsentreerib, ökonomeerib ja paradoksaalsel moel selle kaudu hoopis valab meid pidevalt üle infoga, mida me vastu võtta ei suudagi, sest mitmekesisuse külluses pole võimalik enam millessegi süveneda?

Muidugi, seda, et „aeg liimist on lahti", on tõdenud peale tänapäeva ja varase uusaja autorite juba antiikmaailma kirjamehed, nii et küllap ajaga peabki lugu nii olema, et inimene end tema ees alati abitu ja oskamatuna tunneb, küllap püüab ka selle eest pageda, eesmärgiks vastandumine, väljalülitumus, eraldus. Nii nagu tarokaartide poodud mees jalgapidi puu otsas rippudes eraldab end ajas, luues seeläbi süvenemiseks ja sisekaemuseks vajalikku isiklikku aega, nii ehk ka romaani lugeja siseneb romaani kaudu teatavasse eraldatusesse, kirjaniku loodud fiktiivsesse aega, tehes selle nõnda enda omaks, koos kõigi kaasnevate hüvedega.

Kõik muidugi ei vaja säärast eraldatust, ja isegi kõige pühendunumad pagejad päris ilmselt ei vaja seda alati, sest oleme ju ennekõike siiski oma aja lapsed, olgu aeg milline tahes. Me loeme ja kirjutame tegelikult ikka kõike - novellide kõrvale lühemaid ja pikemaid jutustusi, lühijutte, romaane, luulet. Ja juba pikalt inimest saatnud kirjanduslik aeg ei ole seni küll näidanud ühegi kirjandusliigi, vormi ja ˛anri väljasuremist, vastupidi - oma kulgemisega ta pigem räägib meile, et mitmekesisus on väärtus. Ja et igal nähtusel, igal suundumusel on oma tõusud ja langused, oma rütm ja vahelduvus ning et kõik on millekski vajalik.

Lahenda teksti põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse oodatav pikkus on 50-100 sõna.

I.LUGEMINE
1. Miks ja kuidas kirjandus Aidi Valliku meelest muutub? Nimeta vähemalt 2 põhjust. (10 punkti)
2. Millised on Aidi Valliku arvates lühivormide eelised pikema proosa ees? Nimeta vähemalt 3. (10 punkti)
3. Milles seisneb Aidi Valliku meelest nüüdisaja paradoks? (10 punkti)
4. Milline on Aidi Valliku arvates romaani tulevik ja kuidas ta seda põhjendab? (10 punkti)

II. KIRJUTAMINE
Kirjuta vähemalt 400-sõnaline arutlev kirjand, milles analüüsid, kas ja kuidas kirjandus ja inimeste lugemisharjumused on aja jooksul muutunud. Pealkirjasta tekst ise.

http://koolielu.ee/waramu/view/1-aa0a7089-1481-4a29-adf2-5954e69cf556