3.4. Arutlus "Neljakesi präänikute maal"
Neljakesi präänikute maalt
Veiko Märka 26.10.2012
Imeline Ajalugu,
Imeline Teadus, National Geographic ja Intelligent Life Eesti
ajakirjandusturul.
Eesti kaupluste ja
kioskite ajakirjariiulid on viimase kahe aasta jooksul saanud tõhusat ja
kogukat lisa nelja väliskapitalile kuuluva eestikeelse ajakirja näol. Need on
Bonnieri grupile kuuluvad Imeline Teadus (IT) ja Imeline Ajalugu (IA ), briti
Economisti kvartaliväljaande Intelligent Life (IL) Eesti versioon ning
ameeriklaste National Geographic (NG). Hinnaltki on nad lähedased (4–4.90
eurot).
Intuitiivselt
ütleksin, et kõige vajalikum neist oli meie ajakirjandusturul Imeline Ajalugu.
Populaarne ajalooajakiri puudus meil, ajaloosse nii suure huvi ja respektiga
suhtuval rahval, sootuks. Vähesed, ehkki haaravad lood Horisondis (viimane
Indrek Rohtmetsalt euroopa piisoni kui liigi päästmisest) ja Eesti Ekspressis
Pekka Erelti sulest ei suutnud tühikut täita. Nii võib uskuda märget 2012.
aasta IA 10. numbri kaanel: „Ostetuim kuukiri Eestis esimesel poolaastal”.
Rahva huvi näitab seegi, et nii IT kui IA numbrid ei jää inernetioksjonitel
(osta.ee) tavaliselt alghinnale (10 senti) pidama või hoopis pakkumiseta nagu
uuemad ajakirjad tavaliselt.
Lähemal süvenemisel
jäävad Bonnieri kaksikud siiski mõnevõrra kergemeelseteks. Liiga kirjuks ja
lapsikuks aetud pildikujundus jätab mulje, et nii IT kui IA on mõeldud eelkõige
koolinoorsoole (Vercingetorixi portree meenutab väga Vahitorni
illustratsioone), kuigi kirjas seda kusagil pole. Ka IA sisu tekitab paiguti
kahtlusi, et mõtleva inimese jaoks on latt liiga madalale asetatud: Marilyn
Monroe tapeti sellepärast, et ta teadis ufost; Castro oleks suutnud Kennedy elu
päästa ... Üldse on veider, et end ajalooajakirjana esitlev väljaanne paneb ühe
numbri kaanepoisiks Adolf Hitleri, teise kaanetüdrukuks aga Marilyn Monroe.
Liiga erinev mõõtkava. Hakata vahtu üles kloppima selle pealt, et inimene, kes
oli teinud juba neli enesetapukatset, ei teinudki viiendat, vaid hoopis mõrvati
(sealjuures ilma vähimagi mõistliku motiivita), on kollase ajakirjanduse tase.
Kui IT ja IA pakuvad
ka kodumaist materjali, ehkki selle osakaal on tähtsusetu, siis NG eestikeelne
versioon on puhas tõlkematerjal. Ajakirja soliidsus, usaldusväärsus ja
pildikvaliteet on ammuilma üldtuntud kogu maailmas. NG formaat on teistega
võrreldes käepärasem, reklaami leidub vähe ja see vähenegi on maitsekalt
ajakirja üldisesse kujundusse sulatatud.
Eestikeelse NG ainsaks
formaalseks puuduseks on see, et ajakiri oli geograafia- ja loodushuvilise
eestlase tähelepanuobjektiks ka ingliskeelsena. Seda enam, et juttu on selles
märksa vähem kui pilte, mistõttu sisu oli hõlpsasti haaratav. Ja võib-olla
võlgnes NG osa oma heast nimest siinmail ka teadmisele, et ajakirja tegemises
on aastakümneid aktiivselt osalenud Eesti päritolu Priit Vesilind.
Sisult kõige
ebaühtlasem, aga seetõttu ka kõige huvitavam on siiski Intelligent Life, kust
leiab teistest palju rohkem kodumaist materjali. Tõsi, ajakirja sisukorda
kuulub ka idiootlik kolmainsus toit-vein-autod, mille kohta kõige seni
eestikeelsetes väljaannetes loetu põhjal võib kindlalt väita, et nendest
asjadest pole absoluutselt võimalik midagi intelligentset kirjutada.
Aga on ka mõtlemapanevaid
materjale. Viimases numbris leidub pikem lugu „Heas ja halvas” IL Briti
väljaande peatoimetajalt Tim de Lisle’ilt, kes portreteerib ajalehte Guardian
ning selle peatoimetajat Alan Rusbridgerit. Artiklis analüüsitakse ja
sünteesitakse teravmeelselt traditsioonilist paberajakirjandust ning e-meediat,
sealhulgas suhtlusmeeediat. Sirbi lugejale igati sobivalt tuuakse üks võrdlus
ka kultuurivallast. Oletame, et esietenduse ajal istub saalis 900 inimest,
nende seas üks mõjuka ajalehe (näiteks Sirbi) teatrikriitik, kes kirjutab
lavastuse kohta arvustuse. Arvustus on väga pädev, hüpoteetilisel 10 palli
skaalal 9 palli. Samal ajal istub nende 900 seas veel 30 inimest, kes on samuti
mõnevõrra asjatundjad (6 palli) ja kajastavad tükki oma blogides või muul viisil
elektrooniliselt. Kui ajaleht nende arvamust ignoreerib („Olgu, ehitame meie
teatrikriitikule müüri ümber”), ongi tema hinnang väärt 9 palli. Kui arvestab
(„Ok, võtame teised ka pardale”), siis 9 + 6 ehk 15 palli. (Õnnetu e-meedia
jääb muidugi igavesti oma 6 palli otsa tilpnema.) Vaat siis, millise kasutamata
ressursi otsas meie ajakirjandus istub!
Sisulistest
erinevustest hoolimata võib kõiki nelja nimetada kvaliteetajakirjadeks ja selle
kriteeriumi abil eristada näiteks juba kaheksa aasta eest eestikeelse versiooni
käivitanud Cosmopolitanist. Toon selguse mõttes kogu esimese eestikeelse Cosmo
(november 2004) esikaane teksti: „Oled sa valmis? Otsetee orgasmini. Cosmo
seksigiid viib su kohale / Juhi mängu. Üllata end – ütle EI ! / Angelina Jolie.
Absoluutselt avameelne / Seljata kiuslik kolleeg. (Tigedikud, vaadake ette!) /
Hoia teda peos: 25 kavalat võtet / Ühe naise lugu. Mu mees muutus saatanaks /
Riskid, millest günekoloog võiks sulle rääkida ... / Värskenda välimust. Raba
uue mantliga! Jalad sihvakaks saabastega. Ilunipid ka padjanäole”.
Kogu see jutt võiks
samas kohas ilmuda ka täna, kaheksa aastat hiljem, ja ükski lugeja ei paneks
midagi tähele. Siin käsitletud kvarteti puhul oleks see mõeldamatu.
Importmeedia neliku
invasiooni puhul pole alust vähimakski põhimõtteliseks kriitikaks. Ajal, kui
meie endi kirjastajate fantaasia küündib üksnes naisteajakirjade laviini
suurendamiseni, tuleb selle kingituse üle ainult rõõmu tunda. Tundub, et
tegemist on isegi pisut teenimatult sülle sadanud rikkusega. Räägitakse ju
pidevalt Eesti rahvaarvu vähenemisest, andekate inimeste äravoolust, eesti
keele positsioonide nõrgenemisest. Järsku aga leidub nii Skandinaavias,
Inglismaal kui lombi taga selle keele väärtustajaid ja, mis peaasi, sellesse
investeerijaid.
Ehk kasvab just nende
väljaannete najal üles uus, niivõrd intelligentne eestlaste põlvkond, kes
suudab isegi oma kodumaal äraelamisvõimalusi leida ja rahvast taastoota?
Vasta teksti põhjal, esita oma vastused kirjalikult õpetajale.
1. Millistele näidetele toetub autor
väites, et „kõige vajalikum neist oli meie ajakirjandusturul Imeline
Ajalugu?“
2. Missugused on National Geographicu eelised teiste artiklis
võrreldavate väljaannete ees?
3. Mille alusel väidab Veiko Märka, et
vaadeldavad ajakirjad on kvaliteetajakirjad?
4. Missugune on autori hoiak vaadeldavate
ajakirjade suhtes?
5. Nimeta kaks eesmärki (põhjust), miks
artikkel on kirjutatud.