Arutluse kirjutamise käigus saab kirjutaja selgitada ja põhjendada omi seisukohti, väiteid ning mõtteid. Hea arutlus on alati täpne, konkreetne ja selgepiiriline, loogiliselt üles ehitatud, hea arutlus on ka veenev. Nende eesmärkide saavutamiseks kasutab kirjutaja erinevaid võtteid ja mooduseid.

Illustreerimine - illustratsioone ehk näiteid kasutatakse selleks, et iseloomustada üldist mõne üksiku kaudu, head näiteid on konkreetsed, selged ja nad toetavad teksti ja on kõigile mõistetavad.

Võrdlemine - võrreldakse sarnasusi, ei saa kunagi võrrelda võrreldamatuid, võrdlused peavad olema kergesti loetavad ja lähtuma ühelt aluselt.

Defineerimine - definitsioon avab täpselt ja selgelt mõiste, tema ülesandeks on selgitada lugejale, millega on tegemist. Kunagi ei defineerita üksik nähtuseid.

Klassifitseerimine - põhineb klassidesse ja alamklassidesse jagamisel. Kasutatakse teadustekstides.

Argumenteerimine - põhilähtekohaks on millegi kohta esitatud erinevad väited. Kirjutaja kõige esmane ülesanne on tõestada lugejale ühe väite õigsust.

Argumentatsiooni ülesehituses kasutatakse kolme osa:

1. Tees on väide, mille autor ütleb olevat tõese.

2. Argumendid on erinevad andmed ja autoriteetide seisukohad sobivad tõestuseks.

3. Järeldamine - väidete ja argumentide omavaheline seostamine.

Kõige tähtsam on, et argumentatsioon ei ole ainult tõene, vaid ka veenev.

Veenmine - kirjutaja kõige tähtsam ülesanne on, et lugeja temaga nõustuks, kuid lugejale ei tohi peale suruda omi seisukohti ja arvamusi. Veenmine on kõige mõjusam sammhaaval.