Valguskindlus on materjali omadus säilitada oma värvus valgustamisel loomuliku või kuntsliku valgusega. Valguskindlad materjalid ei pleeku. Pigmentide valguskindluse määramiseks kasutatakse kaarleeklampe.

Värvikile kõvaduse määramiseks kasutatakse pendelaparaati, mis koosneb klaasplaadil õõtsuvast pendlist. Klaasplaat on monteeritud kahele teraskuulile.

Värvikile elastsuse määramiseks kasutatakse skaalat, mis kujutab endast kuue vardakesega metallplaati. Kolm varrast on ümmargused läbimõõtudega 20, 15 ja 10mm ning kolm varrast on ristkülikukujulise lõikega, varraste paksus on 5, 3 ja 1mm.

Värvikile löögitugevuse määramiseks kasutatakse rammi, mille maksimaalne langemiskõrgus on 1m ja mass 1kg. Rammi alusele asetatakse uuritava materjaliga kaetud plekkplaat.

Värvi ilmastikukindluse muutmiseks kasutatakse täiteained. Kui värvil on head katmis- ja nakkumisomadused, siis värv tungib sügavale aluspinda ning ilmastikukindlus suureneb.

Kulumiskindlus on laki- või värvi omadus toote kasutamise käigus mitte kuluda. Mõõdetakse spetsiaalse seadmega, kus pöörleval kettal olevat katsekeha hõõrutakse abrasiiviga (nt liivaga). Pöörete (tsüklite) arv, millele kile vastu on pidanud, iseloomustab värvi või laki kulumiskindlust.