Sideaine on aine, mis liidab kaks või enam materjali kokku. Üldjoontes jagunevad sideained mineraalseks ehk ehitussideained (lubi, kips) ja orgaanilisteks sideaineteks (vaik, liim, värnits).

Kiletekitajad on ained, mis vedelal kujul pinnale kantuna moodustavad kuivades kõva ja tugeva viimistluskile. Kiletekitajad tahkestuvad mitmel viisil. Ühed tahkestuvad lahustite lendumise tõttu (looduslikud vaigud, nitrotselluloos), teised õhuhapniku mõjul (kuivavad õlid ja värnitsad), kolmandad aga tahkestitest mõjutatud keemiliste reaktsioonide tõttu (karbamiidvalgud, polüstervalgud).

Kiletekitajad jagunevad kolme gruppi:

• kuivavad õlid ja värnitsad;
• looduslikud ja sünteetilised vaigud;
• nitrotselluloos.

Kuivavate õlide hulka kuuluvad mitmesugused taimede õlid (linaõli, kanepiõli, perillaõli, tungaõli, päevalilleõli), mis õhuhapniku toimel hapendudes moodustavad tahke kile. Kuivavaid õlisid kasutatakse kiletekitajana õlivärvides, õlilakkides ja õliemailides.

Looduslike õlide kuivamisaeg on pikk. Kuivamise kiirendamiseks töödeldakse näid värnitsateks. Värnitsad jagunevad kolme gruppi:

• naturaalvärnitsad - saadakse sikatiivilisandiga toorõli kuumutamisel 275 °C juures või sikatiivlisandiga toorõli kuumutamisel 100-120 °C juures koos õhu läbipuhumisega (hapendamiseks). Kvaliteetsed naturaalvärnitsad peavad kuivama 24 tunni jooksul;
• poolnaturaalsed värnitsad ehk oksoolid saadakse kuumutamise ja õhu läbipuhkumise teel tihendatud sikatiivlisandiga õli vedeldamisel lakkbensiiniga. Sel teel saadud kiletekitajas on naturaalõli sisaldus ainult ca 50%;
• tehisvärnitsad - jäävad omaduste poolest naturaal- ja poolnaturaalvärnitsatele alla.

Värnitsaid kasutatakse kiletekitajana õlivärvides, -kruntides ja -pahtlites ning õlivärvipasta vedelamiseks.

Looduslikest vaikudest leivad kasutamist järgmised:

• šellakvaik - eritub mõnedel troopikapudel teatud putukaliigi tegevuse tagajärjel;
• kopaalvaik - on tekkinud aastatuhandeid maa sees lebanud okaspuude vaigust;
• merevaik - on kopaali eriliik;
• kampolvaik - saadakse okaspuude vaigust peale tärpentini väljautamist;
• kasetohuvaik - saadakse kasetohu töötlemisel lämmastikhappe lahusega.

Looduslikke vaike kasutadakse lakkide ja polituuride koostises. Kuid vähese saadavuse, kalliduse ja puudulike omaduste tõttu on tänapäeval väga suurel määral sünteetiliste vaikude poolt välja tõrjutud.

Sünteetilised vaigud leivad kasutamist mitmesugustes lakkides ja emailides. Laiemat kasutamist leivad järgmised sünteetilised vaigud.

• Polükloorvinüülvaigud - kasutatakse mitmesuguste lakkide koostises.
• Perkloorvinüülvaigud - kasutadakse mitmesuguste lakkide ja emailide koostises.
• Glüftaalvaigud - kasutatakse õlilakkide ja nitrolakkide ning emailide koostises.
• Pentaftaalvaigud - kasutatakse õlilakkides ja õliemailide koostises.
• Alküüd-stüroolvaigud - kasutatakse alküüd-stüroollakkide ja -emailide koostises.
• Karbamiidvaigud - kasutatakse alküüd-karbamiidlakkide ja -emailide koostises.
• Polüstervaigud - kasutatakse polüsterlakkide ja -emailide koostises.

Kasutamist leivad ka fenool- ja karbamiidvaikudest killed, mis 150-160 kraadise temperatuuri juured puidu pinnale pressitakse. Kasutades pressimisel poleeritud pinnaga metallist vaheplaate saab viimistluskatte, mis enam täiendavat töötlemist ei vaja. Imitatsioonviimistlusel asetattakse tekstuurpaber kahe vaigukile vahele ja pressitakse siis pinnale. Kandmine, aeganõudvad kuivamised ja lakikihi töötlemine.

Nitrotselluloos saadakse tselluloosi töötlemisel lämmastik- ja väävelhappe seguga. Ta kujutab endast valget väga tuleohtliku ainet. Kasutamist leiab nitrotselluloos nitrolakkide ja -emailide koostises.

Lahustid on vedelikud, mis lahustavad kiletekitajad ja muudavad need selle läbi pinnale kantavaiks. Peale viimistluskoostise pinnale kandmist lahustid lenduvad ja jätavad kiletekitaja kõva viimistluskilena pinnale.

Lahustite juures omab suurt tähtsust nende lendumiskiirus. Liiga kiire lendumise puhul kuivavad viimistluskoostised kiiresti, mille tõttu on raske ühtlaselt pinnale kanda, viimistluskilesse võivad tekkida kortsud ja mullikesed ning kile võib muutuda häguseks. Liiga aeglase lendumise puhul kukub viimistluskile kuivamiseks väga palju aega. Tavaliselt koosneb kiirestikuivavate lakkide lenduv osa paljudest erineva landumiskiirusega lahustitest.

Vedeldajad on vähemdefitsiitsed ja odavamad vedelikud, mis ise kiletekitajaid ei lahusta, kuid muudavad viimistluskoostise vedelamaks. Kvaliteetse viimistluskile saamiseks peab vedeldajate lendumiskiirus olema suurem kui lahustitel.

Peaaegu kõik lahustid on tuleohtlikud, paljudes lahustite aurud moodustavad õhuga plahvatusohtliku segu. Peale selle mõjub enamus lahusteid kahjulikult inimese organismile. Selle tõttu tuleb lahustite säilitamisel ja kasutamil täita rangelt ohutustehnika ja tuleohutuse eeskirju.

Värvained on värvilised pulbrid, mis lahustuvad hästi mitmesugustes vedelikes.

Värvained jagunevad kahte gruppi:

• looduslikud värvained - saadakse puu- ja sibualkoortest, tubakast pruunsöest jne. Ning kasutatakse vesilahustena. Looduslikud värvained on hea valgusekindlusega, kuid neid tooetakse väga väikestes kogustes;

• tehisvärvained (aniliinvärvid) kasutatakse vesi- või piirituslahustena. Tehisvärvained värvivad puidu eredaisse ja puhtaisse toonidesse, kuid paljudel neid on puudulik valguskindlus.

Pigemendid on värvilised mittelahustuvad pulbrid, mida kasutatakse katvais värvides (õlivärvid, emailid). Pigmendid on looduslikud ja tehislikud. Värvuse järgi jagatakse neid järgmistesse gruppidesse:

• valged pigemendid - tinavalge, tsinkvalge ja litopoonvalge, titaanvalge;
• punased pigmendid - tinamennik, rauamennik, muumia, põletatud umbra, kinaver, marsipunane;
• kollased pigmendid - ooker, tsinkkroom, neutraalne siena, kroomkollane;
• pruunid pigmendid - umbra, põletatud siena;
• sinised pigmendid - ultramariin, lasuur;
• rohelised pigmendid - tsinkroheline, tinaroheline glaukonit, kroomoksiid;
• mustad pigmendid - than, mangaanülihapend;
• metallipulbrid - alumiiniumpulber, pronkspulber.