Keskaja lôppu tähistas väga mitmekesine narrikirjandus, milles naerdakse mineviku rumaluse üle.

Seda žanri ei pôlanud ära isegi ôpetlased, nagu näitab Madalmaade humanisti Rotterdami Erasmuse ladinakeelne "Narruse kiitus" (1509). Loe katkendit Prantsuse kirjaniku loost Pierre Gringoire "Narriprintsi ja Narriema mäng"

Narriprintsi kutse (katkend)
Narrid lossides ja narrid maal ja linnas,
veidrad narrid, narrid kellel lust on hinnas,
lollid narrid, peened narrid teiste seas,
narrid, kellel armund narrisüda rinnas,
narrid metsikud ja taltsad nagu kinnas,
narrid vanad, uued, narrid igas eas,
narrid totrad, narrid, kellel aru peas;
Vastlapäeval on te Printsil mängunôu,
tema mängu kaema kutsub kôiki Kauba-ôu.

1597 ilmus Saksamaal anonüümne rahvaraamat "Narriraamat". Sellele järgnes aasta hiljem ümbertöötatud trükk "Schildalased". Kôik lood olid omistatud ühe koha - Schilda linnakese elanikele. Teose järgi polnud schildalased algusest peale rumalad. Nad pärinesid ühest maailma seitsmest targast ja olid kuulsad oma terava môistuse ning leidlikkuse poolest. Seetôttu vôtsid kuningad ja teised kôrged härrad meelsasti schildalasi abilistena ja nôunikena oma teenistusse. Nii jäid linnakese naised üksi, millest nad lôpuks tüdinesid ja hakkasid mehi tagasi kutsuma. Mehed tulidki. Vanemate nôu järgi vôôrutasid nad nüüd end tarkusest ja hakkasid teadlikult rumalust harrastama. See sai neile omaseks ja peagi valitses Schildas rumalus. Nt valguse viimine kottidega raekotta, mis ehitati ilma akendeta; soola külvamine. Lôpuks pôletasid schildalased oma linnakese maha ja läksid suurde maailma rumalust levitama.

1857. aastal ilmus Kreutzwaldi "Kilplased" (1857)

saksa keel schilda ‘kilp'