Varakeskajal puudus peaaegu täiesti ilmalik kirjandus.

Peaaegu ainuke raamat, mida loeti ja tunti, oli Piibel. Kirjandus oli usu teenistuses ja ladinakeelne, seepärast vähestele kättesaadav ja mõistetav. Munkade kaudu kandus siiski rikkast antiikajast mõndagi edasi (näiteks puhtusuline näidend, nn müsteerium; samuti koostati pühakute elulugusid ja pandi kirja legende nende imetegudest jms).

Kuid üldiselt oli varakeskaeg vaimuväsimuse ajastu, tardunud, värvitu ja vähe algupärane, seepärast ongi seda ajastut nimetatud PIMEDAKS KESKAJAKS.

Rahvakeelne kirjandus tekkis pikkamööda. XI – XII sajandil tekkisid nn keskaja kangelaslaulud. Algselt olid need lühemad jutud ja laulud, milles rahvas talletas mälestusi ajaloosündmustest ning suurematest kangelastest. Suust suhu liikudes koondusid need üksikute suuremate sündmuste ja kangelaste ümber. Neid kogusid, töötlesid ja esitasid rändveiderdajad – žonglöörid (prantsuse k sõnast jongleur) ja špiilmanid (saksa k sõnast Spielmann), mis tõlkes tähendavad “mängumeest”.