• Ülesehitus sarnane klassikalisele kirjale, kuid on napisõnalisem, sest põhjalikum teave sisaldub lisatud failis.

Üks levinumaid teenuseid, mida saab kasutada internetis, on elektronkirjade saamine/saatmine. Elektronkiri koosneb kahest osast: päisest ja sisust. Päis koosneb üksikutest ridadest, mis on ka inimesele loetavad, aga mille peamine ülesanne on tagada interneti arvutitele küllaldane info kirja kättetoimetamiseks õigesse arvutisse. Osa päisest täidab inimene, osa arvuti. Päise olulised read on järgmised:

To: (kellele, saaja) - sellel real paikneb adressaadi aadress, selle rea peab täitma kirja saatja;

From: (kellelt, saatja) - sellel real paikneb saatja aadress, enamasti täidab selle arvuti;

Subject: (teema, pealkiri) - sellele reale kirjutab saatja, mis teemal ta kirjutab - see tekst aitab kirja saajal oma kirjadelaviinis orienteeruda, ebaviisakas on selle rea täitmatajätmine; Ärge jätke Subject rida täitmata!

Arvutid lisavad päisesse veel hulganisti vähemolulisi ridu. Saates kirja, võib To, Cc (Carbon Copy - koopia) ja Bcc (Blind Carbon Copy - pime koopia, teised kirja saajad ei näe kellele kiri on veel saadetud) reale võib kirjutada mitu aadressi, eraldades nad üksteisest komaga. Nii saab ühe ja sama kirja saata vajadusel suurele hulgale saajatele. Kirja sisu on kirjutaja/saaja omavaheline asi, niikaua kui tegu erakirjaga.

Eesti keeles kasutatakse lisaks ladina tähtedele veel nelja tähte: õ, ä, ö, ü. Kirjade saatmise vanem standard on koostatud ilma neid tähti kasutamata, seega ei ole alati garanteeritud, et nad korrektselt saajani jõuavad ja et saaja neid samasugustena ka oma ekraanil näeb. Sellise nähtusega on hädas enamus Euroopa riike. Seega võiks võimalusel mitte kasutada Eesti täpitähti To: ja Subject: real!