Riigilipp heisatakse lipumasti või pannakse lipuvardaga vastavasse hoidjasse, mis asub hoone peasissekäigu juures või mujale selleks sobivas - väärikas ja hästinähtavas kohas. Seejuures tuleb arvestada, et lipul oleks piisavalt lehvimisruumi. Lipukangas ei tohi puutuda vastu hoonete seinu, puid, juhtmeid ja muud sellist.

Heisatud riigilipu alumine serv peab olema vähemalt kolme meetri kõrgusel maapinnast. Lipuvardad ja -mastid on soovitav värvida valgeks. Vardaga lippude puhul eiratakse nimetatud nõudeid kahjuks tihti.

Eesti linnades ja alevites kasutatakse sissejuurdunud kombe kohaselt enamasti 2,5...3 m pikkuste puidust varraste külge kinnitatud nn normaalsuuruses (105 x 165 cm) lippe. Sellise heiskamisviisi ja suurusega lipud sobivad meie vanade asumite madalatele hoonetele ja kitsastele tänavatele. Suuremad hooned ja avaram planeering eeldavad ka suuremaid lippe, mis tuleks heisata kas seinalt eenduvasse, katuselt tõusvasse või hoopis eraldi seisvasse lipumasti.

Maapinnalt tõusva lipumasti kõrgus on lipu laiusest ligikaudu kuus korda suurem. Seinal asuva lipuvarda pikkus on ligikaudu kolm korda suurem kui lipu laius.