Eesti riigivapp
Eesti riigivapi motiiv pärineb XIII sajandist, mil
Taani kuningas Valdemar II annetas Tallinna (Revali) linnale Taani riigivapi
sarnase kolme lõviga vapi. Sama motiiv kandus hiljem üle Eestimaa kubermangu
vapile, mille kinnitas keisrinna Katarina II 4. oktoobril 1788. a.
Riigikogu kinnitas Eesti riigivapi 19. juunil 1925. a. Eesti vägivaldsel liitmisel NSV Liiduga 1940. aastal keelati senise vapi kasutamine. Uuesti võeti ajalooline Eesti riigivapp kasutusele 7. augustil 1990. a. Riigivapi seadus kuulutati välja 6. aprillil 1993. a.
Eesti riigivapil on kaks kuju: suur
riigivapp ja väike
riigivapp.
Suurel riigivapil on kuldsete lehtedega
ümbritsetud kuldsel kilbil kujutatud kolm sinist , sammuvat, otsavaatavat (passant gardant) lõvi.
Eesti väikese riigivapi
kilp ja kujund on samad mis suurel vapil, kuid ilma tammeoksteta.
Riigivapi kujutist kasutatakse riigipitsati, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ning muu riigivõimu teostava asutuse pitseris. Suure riigivapi kujutist kasutatakse Eesti seadustel ja Vabariigi Presidendi seadustel.
Eesti
riigivapp on üks vanimaid ja kaunimaid Euroopas. Kolme sinise sammuva lõviga
kuldne vapikilp põlvneb Taani kuninglikust vapist, mille kasutamise õigus anti
siinse maa isandateks saanud Taani kuningate poolt Tallinna linnale ja
Harju-Viru rüütelkonnale. Rüütelkonna vapp kui kogu maad hõlmava korporatsiooni
sümbol omandas hiljem Eestimaa hertsogiriigi, seejärel Eestimaa kubermangu vapi
staatuse. Lõvi on heraldikas võimu ja vapruse, tugevuse ja õilsuse sümbol. Need
omadused sobisid iseloomustama ka noort Eesti Vabariiki. Eestimaa kubermangu
õigusjärglasena võeti üle ka tolle vapp, mille kohalt eemaldati tsaarikroon ja
tehti mõningad stiililised muudatused. Otsus võtta iseseisva Eesti Vabariigi
vapiks Eestimaa ajalooline vapp ei sündinud kergelt. Selle vastu sõdisid
ägedalt mitmed tuntud aatemehed, kes nõudsid rahvuslikumat sümbolit. Tehti
hulgaliselt uue "eestiliku" vapi kavandeid, millest soositum oli kunstnik
Vabbe pakutud punane kümneharuline täht sinisel kilbil. Selline
kahest viisnurgast kokkupandud kujund pidi sümboliseerima koidutähte ning olema
vastuvõetav kõigile - traditsionalistidest kommunistideni. Lähemalt võib
sellest kuus aastat kestnud vapisõjast lugeda Artur Taska raamatust "Eesti
vapp" (Kirjastus Kupar, Tallinn 1993). Pseudorahvuslik kampaania
"aegunud" heraldikareeglite vastu viimaks vaibus ja 19. juunil
kinnitati kolme lõviga vapp II Riigikogu poolt Eesti Vabariigi riigivapiks.
