EESTI RAHVUSKULTUUR JA KOMBED
Ümbritsevat
maailma tajusid vanad eestlased eelkõige ringi kujundist lähtudes. Arusaam
lineaarsest ajast võis kujuneda alles katoliikluselt luterlusele siirdumise
ajal. Oli kaks ringi, kus inimene osales: need olid eluring ja ajaring
(aastaring).
Esimene oli üks ja suur, teine aga kordus järjest. Kogu eestlaste
kombestik on määratletud suuresti neist kahest ringist.
Eluringis
oli neli keskset sündmust: sünd, täisealiseks saamine, abiellumine ja surm.
Neist esimene ja viimane juhtusid igal juhul. Iga sündinud laps ei saanud aga
täisealiseks ja iga täisealine ei abiellunud.
Eestlase vana ja uue usu
sümbioosis kujunenud maailmatunnetus nõudis keerulist kombestikku. Siirdumisel
ühest elujärgust teise on inimene eriti avatud ning seetõttu tuli eemale hoida
kuri ja tagada edu ning õnnestumine. Sünnikombed
algasid juba lapse viljastamisest. Kui sooviti, et tulevane laps oleks poiss,
pandi kirves voodikoti alla, tüdruku puhul aga nõel. Hool lapse eest kajastus
keerulises käskude-keeldude süsteemis, millega lapseootel naine pidi arvestama.
Paljudel tabudel oli ka otsene praktiline põhjendus. Vältimaks puudusi ja vigu
lapse välimuses ja iseloomus, olid naisel keelatud mitmed toimingud. Pärimus
keelas rangelt ehmatamise, vihastamise, tülitsemise, aga ka naermise. Karmilt
olid keelatud kõik tegevused, mis võisid põhjustada venitamist või põrutamist.
Osades keeldudes oli tegu analoogiamaagiaga. Näiteks pesu pestes ei tohtinud
naine põlle märjaks teha, muidu hakkab laps alla tegema. Kõige üldisem, osalt
tänase päevani kehtiv uskumus oli, et kui lapseootel naine tulekahju nähes
ennast käega puudutab, siis tekib lapsel sinna kohta tulekahjumärk. Kehtis
kindel seisukoht, et kui lapsel oli midagi viga, siis oli ema millegi vastu
eksinud.
Tähtsaks
peeti sündimise päeva ja aega.
Esmaspäev, kolmapäev ja reede olid eestlastele
õnnetud päevad, millal ei alustatud ühtegi tööd. Õnnetud olid need ka elu
alustamiseks. Pühapäeval sündinu oli eriti õnnelik ja seda usutakse tänase
päevani. Õhtune laps oli õnnelik, hommikune pidi aga terve elu tööd rügama, et
ots otsaga kokku tulla.
Üle Eesti oli tava, et laps võeti vastu vastassugupoole
riietesse, poiss naistesärki ja vastupidi. Seda tehti selleks, et tagada, et
laps kindlasti abielluks. Seoses ristiusu levikuga kandusid mõned vanad lapse
pesuveega seotud tavad üle ristimisveele. Kindlasti tuli pesuvette panna
hõbedat, seda iidsetest aegadest ohvriks toodud ja kurja tõrjuvat metalli.
Esimeseks
oluliseks sündi tähistavaks pidustuseks oli katsikul käimine. Sama küla
abielunaised tulid last vaatama ning tõid kindlasti kaasa süüa ja kingituse
lapsele. Esimesed katsikulised ei tohtinud olla vaesed ega vanad, sest siis
kasvas lapsest vaene inimene. Katsikul käidi niikaua kui sünnitanu (nn.
nurganaine) lamas ja see aeg võis kesta paarist päevast mõne nädalani. Lapse
jaoks oli aeg sündimisest kuni ristimiseni kõige ohtuderohkem. Last ei jäetud
kunagi üksi ja öö läbi põles tuli. Kurja silma jõu võttis ka hõbeasi lapse
rinnal. Nimi pandi lapsele tavaliselt kas vanavanemate või lähedal asuva
tähtpäeva järgi. Lapsele ei tohtinud panna isa või ema nime. Laps ristiti kodus
või kirikus tavaliselt 2-3 nädala vanuselt. Eestis on aga küllalt väikesaari,
kus kirikuõpetaja sai käia harva, paar korda aastas ja siis toimetati kõik
kiriklikud talitused ristimistest surnute pühitsemiseni. Ristimisele järgnenud
mitu päeva kestnud varrudel oli palju erinevaid kombeid, mille kõigi sisuks oli
lapsele õnneliku elu tagamine.
Rahvapärimustes
on nimetatud mitmeid toimetusi, mis on lubatud ainult täisealistele, kuid samas
ei ole mingeid viiteid täisealiseks saamise tähistamise kohta. Näiteks tohtisid
täisikka jõudnud tüdrukud aidas magada, respekteeritud oli ehalkäimine, samuti
mitmed noorte koosviibimised ja õitsilkäimine (hobuste öine ühiskarjatamine,
kus tehti huntide vastu tuld ja selle ümber lõbutseti). Abiellumine
oli inimese elu keskseimaks sündmuseks. Valitses veendumus, et inimene saab oma
sotsiaalset ja bioloogilist rolli täita ainult abielus. Juba sünnikombestikus
oli palju sellist, mis pidi selle tagama. Kuni 19. sajandi keskpaigani oli
otsustav sõna elukaaslase valikul vanematel. Määrav oli mõrsja töökus, mitte
aga välimus või varandus. Feodaalses külas oli rikkus üldse suhteline mõiste,
see sai oluliseks alles kapitalistlike suhete arenedes 19. sajandi teisel
poolel.
Üheks
noorte suhtlemise vormiks oli ehalkäimine, mis tähendas noormeeste kommet käia
suviti tüdrukute juures ööd veetmas. Ehal käidi neljapäeva ja laupäeva õhtutel
jüripäevast (23. aprill) kuni mihklipäevani (29. september). See oli aeg, kui
noored magasid väljas: tüdrukud aidas, poisid lakas. Üldine suhtumine
ehalkäimisse oli kui mitte just pooldav, siis sellega leppiv. Kohati lausa
eeldati, et kosimisele eelneks ehalkäimine: "Peab tänama, kui keegi tuleb, kus
sa selle häbiga lähed kui sinu tütart ei taheta". Kui pruut
oligi juba mõttes valitud, ei sobinud siiski otsekohe kosja minna. Kosjade
tagasilükkamine tähendanuks külarahva naerualuseks sattumist. Seepärast eelnes
kosjadele kokkulepe, mis sõlmiti kas teatava sümboolse toiminguga või otse
küsimisega. Sümboolsest kuulamisest on tuntuim kosjakase tava. Tulevane
kosilane viis neiule
kase ukse või akna taha ja kui siis kask tuppa viidi, tähendas see, et peigmees
võis tulla. Väga vana tava oli tupele kutsumine, kus aktiivsemaks pooleks olid
tütarlapsed. Neil oli kaunistatud kott puusal ja nad kutsusid lauldes poissi
oma nuga sinna sisse panema. Kui noa pannud poiss ei meeldinud tüdrukule,
viskas viimane noa
välja, kui meeldis, võis poiss kosja tulla. Kõige levinumaks tavaks oli siiski
nn. kuulamine ehk eelkosjad. Kuulamas käis vanem naisterahvas neljapäeva õhtul
ja kuulamise märgiks oli viinapudel. Pudeli vastuvõtmine tähendas ka kosilase
vastuvõtmist.
