* Muinasgermaanlaste paganlik maailma loomise legend kõneleb järgmist: aegade alguses tekkis Suurest Tühjusest veis Audhumla. Soolamaias veis hakkas lakkuma tema ees seisvat soolakaljut, millest usina noolimise tulemusena ilmus nähtavale kõigepealt mehe pea, seejärel keha ning kolmandal päeval astus kaljust välja mees. Sellest mehest, kes legendis kannab nime Buri, saigi alguse Põhjala jumalate sugu, nimelt on muinasgermaanlaste peajumal Odin Bure pojapoeg. Muinasgermaanlased seostasid kõiki oma jumalaid soolaga. Jumalatele palveid esitama läksid muinasgermaanalsed võimaluse korral ikka soolaväljade või -kaevanduste ligidusse, kust palved nende arvates paremini jumalate kõrvu kandusid ja nõndaviisi ka soodsamat mõju avaldasid. Ka india kuulsates veda-müütides leidub püha veis, kes soolakivi noolides toob maailma jumala. Praeguses USA kaguosas kunagi elanud hõimud kummardasid soolajumalaid ja -jumalannasid, iidses Babüloonias aga peeti soola kõige kõrgematele jumalatele määratud delikatessiks.

* Ühe Vahemereäärse Prantsuse soolalinna piiramisest aastal 1418 räägitakse järgmist lugu. Linna piirajaid langes ägedas lahingus nii palju, et kaitsjad neid kohe matta ei jõudnud, viimane tegevus oli aga epideemiate vältimise seisukohast eluliselt tähtis. Lahendus leiti soolast, tol ajal väga kallist kaubaartiklist, mida linnaelanike õnneks kohapeal volilt võtta oli. Langenud konserveeriti soola abil ühte linnamüüri kaitsetorni seniks, kuni tekkis võimalus nende matmiseks.