Lutheri vineerpõhjaga toolid tegid ilma ülemöödunud sajandi vahetusel

Eha Laanepere (10.08.2007)

Aastail 1880-1920 oli Lutheri vabrik Eesti suurim mööblitootja, kelle tähtsaim kaubamärk vineer ja kuulsaimad tooted vineerpõhjaga toolid.

Vineer on üks tööstusliku tootmise ajastu suuri leiutisi, mille abil saab puidule anda loendamatuid kasutusvõimalusi. On võimalik, et vineerilõikamise tehnoloogia sündis Tallinnas, aga see võib ka olla kõigest legend ja vineeri laialdasele kasutuselevõtule XIX sajandi viimasel veerandil aitasid siin jõudsalt kaasa Alexander Martin Lutheri ärikontaktid Lääne-Euroopaga.

Puusärkidest toolipõhjade masstootmiseni

1877. aastal asutati Mehaanilise Puutööstuse Aktsiaselts A. M. Luther perefirma kõrvalharuna. XIX sajandi lõpuks saavutas see puidutööstusettevõte rahvusvahelise tunnustuse. Nelja aasta pärast võttis firma juhtimise üle Alexander Martini poeg Christian Wilhelm Luther, kes oli puidutöötlemist ja tootmise organiseerimist õppinud Ameerikas. Kuna suurtööstuses töödeldi puitu auru jõul, olid toomiskulud suuremad kui väikestel tislerifirmadel.

Lutheri firma nimetati Auru Puusärgi Vabrikuks ja seal alustati kirstude masstootmist, mis aga kohtas konkurentide visa vastupanu. Tallinna peal levisid jutud, et surnukirste on ebasünnis auru jõul valmistada, ja väikesed tisleritöökojad lasid oma puusärgihinnad alla.

Lutheri murele leidus aga lahendus Ameerikas, kus oli alanud vineerist toolipõhjade masstootmine. Nii hakatigi meil esimesena Tsaari-Venemaal tööstuslikult vineerist toolipõhjasid tegema. Algsed istmed ja toolid kandsid Ameerika mööbli nimetust, peagi lisandus kontorimööbel. Nende jaoks oli turuseis soodne, sest järjest suurenev kontoriametnike armee vajas töökohti.

Koos Ameerika mööblisarja täiendamisega kohandas Lutheri vabrik masstootmiseks veel mitu traditsioonilist toolitüüpi. Näiteks vastasid turu nõuetele Lutheri vabriku odavad ja kerged Thonet'-tüüpi toolide põhjad, mida müüdi edasi Kesk-Euroopa ja Venemaa toolitegijaile. 1890. aastate lõpuks olid tootmises juba ka klapptoolid ja -lauad, pukktoolid, taburetid, vitriinkapid jm.

Esimeste aastate toodangu hulgas olid ka keerulise seljatoeornamendiga neogooti toolid, mis kujutasid endast käsitöö ja masstootmise kombinatsiooni. Vineerist nimelt sai välja saagida keerulisi kujundeid, mida täispuit ei võimaldanud.

Kuulsa Windsori toolitüübi esimesed Lutheri vabriku mudelid koosnesid ainult treitud osadest. Vineeritootmise edenedes hakkas traditsioonilisse kujundusse sisse tulema kolmekihilisest vineerist pressitud ja painutatud detaile, peamiselt istmepõhjasid ja seljatugesid.

1890. aastatest on pärit ka suure populaarsuse võitnud toolid, mis olid raam-paneel-tüüpi ja kuulusid painutatud vineeri eelsesse tootepõlvkonda. Seljatoeks oli nelinurkne vineerpaneel ja iseloomulikuks detailiks alt ümmarguseks treitud esijalg. Tooli detailid muutusid aja jooksul vastavalt tootmise nõuetele. Pikapeale sündis asjalik selgete proportsioonidega rahvatool, millest oli kõik liigne välja jäetud.

Lutheri vabriku keemik Oskar Paulsen leiutas 1890. aastatel veekindla liimi. Selle abil sai liimiga töödeldud komponente ette valmistada, ladustada ja vedada nii, nagu oli tootmistsükli seisukohalt otstarbekas. Vineeri kasutusala sai sestpeale tublisti laiendada - hakati tegema vineerist kohvreid, ribakardinaid, vedelike hoidmiseks mõeldud ämbreid ja tünne.

Lutheri vabriku kurb lõpp tuli 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Vabrikuhooned olid 1944. aastal Vene pommitajate üks sihtmärke ja said rängalt kannatada. Lutheri perekonna liikmed pillutati ümberasujatena sõja lõpus mööda Euroopat laiali. Kellelgi neist polnud oma uues elukohas jõudu suurtootmist otsast peale alustada. Lutheri vabriku viimane omanik Martin Luther, Alexander Martin Lutheri pojapoeg, suri 1964. aastal tagasitõmbunult Müncheni lähedal.

1992. aastal tuli Martin Lutheri pojapoeg Yens M. Luther välja oma pakkumisega endise Lutheri vabriku erastamiskonkursil, kuid kahjuks edutult. Nii kadus viimane võimalus siduda Eesti vineeri- ja mööblitööstust Lutheri nimega.

Laiatarbekaup, mida polegi enam palju

"Lutheri toole toodeti palju, need olid laiatarbekaup, mida on kodudes olnud palju," ütleb Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi peavarahoidja Kai Lobjakas. "Kahjuks isegi nii palju, et neid on nii üle värvitud kui ka minema visatud. Sellepärast ei leia neid väga palju ka antiigipoodidest."

Kes oskab head mööblit väärtustada ja tahab selle otsimisega vaeva näha, see muidugi tüüpilisemaid toole ikka leiab. Eri toolitüüpidest kogu kokku panna aga on muidugi keeruline. Eriti väärtuslikud on Kai Lobjaka sõnul sellised eksemplarid, millel Lutheri tehase tempel all.

Lutheri toole annab sobitada nii moodsasse interjööri kui ka näiteks suvemajja. Kunagi oli enamik neist mõeldud söögilauatoolideks, aga nutikas kujundaja leiab neile kindlasti ka põnevamat rakendust. Neid ajaloolisi toole ei tasu ära visata isegi siis, kui keegi on jõudnud need valge värviga üle tõmmata, manitseb Kai Lobjakas. Lihtsa vormiga istmeid saab ju ikka kusagil mõnusasti ära kasutada.

Eesti disainiklassika

Toode: peamiselt vineerpõhjaga toolid, millest aastate jooksul kujunes välja praktiline rahvatool.

Tootja: Lutheri vabrik aastatel 1890-1920.

Edu põhjus: masstootmine väikeste tootmiskuludega.

Artikli kirjutamisel on autor kasutanud Jüri Kermiku raamatut "A. M. Luther 1877 -1940. Materjalist võrsunud vormiuuendus"

http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=241504