Tarbekunsti uues stiili kujundajaks 1930-ndal aastal sai tekstiilikunst, kus vaipu hakkasid kavandama teiste kunstnike seas Arne Mõtus, Jaan Siirak, Richard Wunderlich ja Viida Pääbo-Juse. Mainimist väärivad ka multifunktsionaalsed Oskar Kallis, Karin Raud, Mari Adamson, August Roosileht ja Adamson Eric.

Eesti nahakunsti suurkujuks on kahtlemata Eduard Taska. 1923. aastal avast ta Tallinnas oma ateljee. Ainuisikuliselt oli ta kõigi oma tellimuste kavandaja ning ka teostaja. 1933. aastaks saavutas kunstnik ka rahvusvahelise tuntuse. Taska debüüt seostub 1937. aastaga, kui Pariisi maailmanäituse tarbeks valmis 42 täis- ja poolnahkköidet ja 24 peennahaartiklit, mille seas tuntumad on neljas erinevas köites Kalevipoeg ja Põhjamaade romaanisari. Nahakunstniku geniaalsust kannavad tänapäeval edasi tema õpilaste tööd, kus vanameistri käekiri on tugevalt äratuntav.

1937. aastal avas Ellinor Piipuu oma keraamikatöökoja, kus said ennast teostada mitmed noored keraamikud. Kasutati plastilist lahendust - valmisid maskid, pisiplastika, lambijalad, raamatutoed, õõnesvõrmid ja reljeefsed dekoorid. Keraamika hakkas kujunema stiilseks ja omapäraseks tarbekunstiliigiks. Üha rohkem sai hoogu sisse ka Nikolai Langebrauni portselanitööstus. Peamiseks elemendiks olid kujunenud rahvarõivais figuurid, mis kaunistasid väga erinevaid esemeid alates lauanõudest lõpetades figuraalsete pudelitega. Disainis kasutati ka vöökirjamotiive. Eriti suure menu saavutas Langebrauni portselanitööstuse toodang 1937. aasta X Eesti Näitusmessil, kus teeniti välja ka kõrgelt tunnustatud hõbe auraha. Tuntumad meistrid olid Jaan Koort ja Eduard Taska, Valli Eller ja Aino Alamaa.

1934. rajas Johannes Lorup oma klaasivabriku. Juba esimesel tööaastal toodeti 800 sorti klaasesemeid, mis olid kõik orienteeritud laiale tarbijaskonnale. Laiatarbekaupadest mäletame kindlasti muuhulgas näiteks lihvitud napsi-, veini-, õlle- ja teeklaase ja värvilisest klaasist valmistatud laualampe. 1937. aastal jõudis poelettidele ka eesti kristall. Paar aastat hiljem saime enda lauale lubada ka eksklusiivseid mustast klaasist lillevaase. Pärast juunipööret, 1940. aastal, vabrik natsionaliseeriti ja liideti Meleski ja Tartu Klaasivabrikuga. Uue vabriku nimeks sai Tarbeklaas.

1877. aastal asutas puitu töötleva ettevõtte A. M. Luther. Samanimelise vabriku esimeseks masstootmise artikliks oli vineerist toolipõhi. Tavakodanikule olid kättesaadavad ka vineerist kohvrid, kübarakarbid ja mitmesugused mahutid. Luteri vabriku kaudu jõudis eesti kodudesse ka juugendmööbel. 1941. nimetati ettevõte ümber Tallinna Vineeri- ja Mööblivabrikuks. Sellesse perioodi kuulusid sellised nimed nagu Eugen Haabermann, Herbert Voldemar Johanson ja Edgar Johann Kuusik. Produktiivseimaks funktsionalistiks tituleeriti Olev Siinmaa.

Eesti esimeseks professionaalseks ehtekunstnikuks peetakse Ede Kurrelit, kelle ehted on aktsenteeritud särava kalliskivi või hõbedase graanuliga. Valge filigraani kõrval esineb tema töödes ka oksüdeeritud hõbepitsi. Kuulsaks said ka Joseph Kopfi kullassepa töökojas valmistatud hõbeserviisid ja väärismetallist pokaalid. Kõige kuulsam Kopfi firmas tehtud ese on president Konstantin Pätsi ametitunnus - Riigivapi teenetemärgi kett, mille kavandas kunstnik Paul Luhtein ja mis rööviti 1940. aastal venelaste poolt. See asub praeguseni Moskvas Relvapalatis. Kopfi kullassepatöökojast kujunes välja Kunstitoodete Kombinaadi metallehistöö ateljee. Metallikunstis on tähelepanuväärseks kunstnukuks ka Otto Tammeraid. Tema vaskplekist hõbetatud taldrikuid kaunistab ornament Muhu männakirjast, sõnajalast, näärikroonist või muust rahvuslikust motiivist. Tema loomingusse kuuluvad ka sepised.