Naiste rõivastus muutus plastiliseks ja graatsiliseks. 12. saj. alguses kandsid naised väga liibuva pihaosaga kleiti. Alates puusajoonest on seelikuosa laienev. Laiendamiseks õmmeldi seelikuosale vahele kolmnurksed kiilud. Varrukad olid alt tugevasti laienevad ja nii pikad, et nendest moodustus slepp. Vahel seoti varrukate pikad nurgad sõlme. Pea kaeti ovaalse linikuga. Ülerõivana kanti poolringikujulist keepi.

12. saj. keskel levis ka naisterõivana bliaut. Alusrõivana kanti kaelusest kroogitud alussärki. see paistis bliauti kaelusest. Bliauti pihaosa pidi olema väga liibuv ja suurema liibuvuse saavutamiseks võis see olla selja-või küljeõmblusest nööritav. Hakati tegema ka horisontaalseid läbilõikeid - piha -ja seelikuosa olid eraldi lõigatud, läbilõige oli puusajoonel ja selle köhal kanli alati ka vööd, mis oli rikkalikult kaunistatud.

Ülerõivana hakati poolringikujulise keebi kõrval kandma ka idamaadest pärinevat T- kujulise lõikega koonilist alt laienevate varrukatega umbes põlvini ulatuvat rõivast. 12. saj. lõpus tekkis üle pea käiv tuunika -pelicon. See oli sageli karunahaga vooderdatud. Kanti vööga või ilma.

Naisterõivastuse lisandina hakati kandma vöö külge või kaela riputatuna käsipeeglit. Nii naised kui mehed hakkasid vöö küljes kandma kotikest vajalike esemetega.

Kõrgklassi daamid hakkasid kandma küünarnukini ulatuvaid valgeid nahast ja siidist kindai, mis vastavalt seisusele olid kaunistatud tikanditega või kalliskividega.