14. sajandi meeste rõivastus

iDevice ikoon
Kuna mees peab palju liikuma, hakkab muutuma sääresidemete osa kostüümis. Hakatakse kandma sukki, püksid lühenevad ja sukad kinnitatakse algeliste trippidega vöö külge. Sukk on ainult sääre osa, talda pole ja õmmeldakse tagant kinni. Ei tunta veel ringselt kudumist alles 16 sajandil hakatakse sukki kuduma.
Sukkade ja pükste osa varjab tuunika. Alumine tuunika muutub särgiks ja pealmine vammuseks, mis lõigatakse vöö kohalt läbi. Ülemine osa on raudrüü all ja kitsas, alumine aga pikk ja põlvini.
14 sajandil peale pikka õitsengu aega jõuab katke euroopasse. Inimesed sellest sokis ja ennustavad maailma lõppu. Sellest tulenevalt ka paras naudisklemise, pidude panemise ja kõigest viimase võtmise meeleolu. 14 sajandil vaheldub mood meeletu kiirusega. Meeste vammus lüheneb ja vöö liigub puusale. Vaimulikud jorisevad selle peale, et mees käib riides nagu vorstinahk ja kui kummardab siis on pee paljas. Eks seal omajagu kadedust ka sees oli. Meeste soeng oli pikk, vähemalt õlgadeni juus, mis oli vaba mehe tunnuseks. Palju oli peakatteid. Aadlikel sulgedega ehitud kübarad. Jalanõudeks madalad saapad.

Mõiste "tähtis nina" pärineb keskajast ja tuleneb tolleaegsest kinganinast. Mida pikem oli kinga nina, seda tähtsam oli mees. 1363 tehti Inglismaal seadus, mis määras kinga nina pikkuse. Lihtkodanikul võis nina pikkus olla kuni 15 cm, mitteaadlikul härrasel 37,5 cm ja aa
dlikul 60 cm. Keskmiselt oli kinganina 45 cm pikk ja kinnitati põlve juurest nööriga jala külge.