Rõivastuse juurde kanti lehvikuid, karbikesi ilutäppide ja ruuzi jaoks, käsipeeglit ja vihma -või päikesevarju ning jalutuskeppi.

Sajandi lõpul tekkisid eraldi rõivad, mida kanti mitteametlikel õukonna sündmustel, päevastel kokkusaamistel ja hiljem ka teatris. Neid õmmeldi idamaiste kimonode ja kaftanite eeskujul.

Mantoo oli eest avar ja pikk mantlitaoline rõivas, mida kanti korseti ja seeliku peal. Hõlmad sai Õukonnakleidile sarnaselt puusale kinnitada. Vastavalt seisusele oli mantoo slepiga. Mantoo õmmeldi hinnalistest kangastest, võis olla ka pliseeritud. Alusseelik oli rikkalikult kaunistatud.