Egiptus asus otsekui ristteel, ühendus oli küll paljude maadega, kuid geograafiline asukoht määras paljuski isoleerituse: Niiluse raskesti läbitavad kärestikud, Araabia kõrbe liivaväljad ja Vahemereni ulatuv delta. Lõuna-, lääne- ja idapiiridel paiknesid aga nomaadid, kes olid samuti Egiptuse suhtes vaenulikud.

Vähesed kultuurid on surmale nii palju tähelepanu pööranud kui muistsed egiptlased. Nende arusaamade järgi ei tähenda surm elu lõppu, vaid selle jätkumist teisel kujul. Füüsiline surm, mis eraldab siin- ja sealpoolsust, ei ole elu lõpp vaid üleminek teise ajalisse dimensiooni.

Egiptlased armastasid siinpoolset elu nii väga, et tahtsid seda kaasa võtta ka teispoolsusesse. Inimene pidi sealpool mäletama oma siinset minevikku. Nad ei võinud lubada, et isiksus kaoks. Reljeefid, skulptuurid, seinamaalingud ja tekstid hauakambrite seintel pidid meenutama siinpoolset elu ja sündmusi.