17 saj seostatakse ilmtingimata lõhnu, nn meeldivaid kui ebameeldivaid. Üldise uskumuse kohaselt oli vesi nahale kahjulik ning enamik inimesi pesi end võimalikult harva. Keha halva lõhna vähendamiseks nühiti end kuiva rätikuga. Sageli vahetati särki, kuna arvati, et puhas valge särk imeb naha küljest kogu mustuse ja higi. Puhtusepidamist püüti asendada lõhnadega. Kaelaketi külge või vööle riputati pomandreid (ambrast ja bensoevaigust kerakesi) ning kanti kotikesi lõhnapuudrite ja lõhnavate riidetükkidega. Kuna lõhnadel arvati olevat kasulik mõju ka seespidiselt, imeti hammaste puhastamiseks lõhnapastille.

Purskkaevudest purskus apelsiniõitega lõhnastatud vesi, palee oli täis aromaatse täidisega patju.

Nii mehed kui naised kandsid lõhnastatud taskurätte ja kindaid. Vängete aroomidega, nagu muskus, ambra ja idamaised vürtsid, olid lõhnastatud toakoerad, nuusktubakas, piibutubakas ja isegi kalliskivid.

Endiselt ehtisid nii meeste kui naiste nägusid sametist ja siidist ilumargid. Need olid ringikujulised, rombi, tähe ja poolkuu kujulised. Märke hoiti käekotis või karbikeses. Nägu meikisid nii naised kui mehed. Naiseilu ideaaliks olid punased täidlased huuled, tumedad kitkutud kulmud ja säravad silmad. Blond oli moest läinud ja eelistati pruuni ja musta juukse värvi.