1. Loe läbi katkend näidendist:

Andrus Kivirähk
PAPAGOIDE PÄEVAD. NÄIDENDID. HELESININE VAGUN. EESTI KEELE SIHTASUTUS,
TALLINN, 2002. Lk 244-248.

SIRTS: Sa ära võta seda nii traagiliselt, lihtsalt tänapäeval ei loeta enam nii palju kui vanasti. Ajad muutuvad. Ma saan aru, et sind kui õpsi see ärritab, aga kõik ei pea ju lugema mingeid Tammsaaresid ja Dostojevskeid. Praegu on maailmas palju muudki huvitavat. On arvutid, väga palju asju, mida enne pidi raamatutest otsima, saab nüüd lõdvalt internetist kätte. Maailm on lahti, saab reisida. Inimesed teevad karjääri, õpivad palju, loevad erialakirjandust. Tead, tänapäeval peab end kogu aeg täiendama, et tasemel püsida ja rongist mitte maha jääda! Lihtsalt pole enam aega igasuguste juturaamatute jaoks.
TÕNU: Just. Seda juttu olen ma ka oma klassis kuulnud. Ma kuulan ega usu oma kõrvu. Tead, Lumivalgeke, ma mäletan, kui ma käisin ülikoolis, siis ma tahtsin kangesti saada kirjandusõpetajaks. Ma kujutasin ette, kuidas ma hakkan koos oma õpilastega lugema häid raamatuid, tõesti häid raamatuid, mitte mingit hallitanud kohustuslikku kirjandust, ja kuidas me pärast klassis juttu ajame, raamatutest vestleme, teeme seda, mida mina alati kooli ajal teha igatsesin, aga minul polnud see võimalik, sest minu kirjandusõpetaja oli loll vanaeit, kes õpetas ainult seda, mida tal kästi õpetada, ajas meile pähe igasugust sitta. Mina tahtsin olla selline õpetaja, keda ma ise taga igatsesin, aga nüüd tuleb välja, et see ei õnnestu. Enam ei igatse minusugust mitte keegi! Ma jäin hiljaks! Ütle, Lumivalgeke, kas sa oled lugenud „Kolme musketäri"?
SIRTS: Vist alustasin kunagi, aga jäi pooleli. Aga ma olen näinud mingit ameerika filmi, see oli küll päris lahe. Üks musketär, see peategelane noh, ma ei mäleta enam ta nime, see oli kuninganna armuke, eks ole? Ja mingisugune kuningas oli tema laps ja sellel oli kaksikvend, keda hoiti vanglas?
TÕNU: Oh jumal küll, ole vait! Aga oled sa lugenud Bulgakovit?
SIRTS: Mm... Nimi tuleb nagu tuttav ette...Mis ta on kirjutanud? Ta on mingi venelane, eks ole?
TÕNU: Aga Kafkat oled lugenud?
SIRTS: On see mingi eksam? Ei ole!
TÕNU: Aga kas sa vähemalt „Karlssonit" oled lugenud? Lapsepõlves?
SIRTS: Muidugi.
TÕNU: Mis olid varaste nimed?
SIRTS: Oh taevas, kust pean ma seda mäletama! Olid seal üldse vargad? See oli nii ammu, kui ma lugesin, miks ma peaksin seda meeles pidama?
TÕNU: Märt, mis olid varaste nimed?
MÄRT: Fille ja Rulle!
TÕNU: Ints, kuidas hüüti onu Juliust?
INDREK: Muinasjulle muidugi.
TÕNU: Mis oli Majasoku eesnimi?
MÄRT ja INDREK (kooris): Hildur!
MÄRT: Ja tema õde on Friida, kes elas Frej tänaval!
SIRTS: Ja mida te nüüd mulle õieti tõestate? Et teil on „Karlsson" peas?
TÕNU: Seda, et me oleme pärit teisest sajandist! Hoopis ühest teisest, vanast, otsa saanud sajandist! Ühest teisest maailmast, kadunud maailmast, vee alla uppunud maailmast, Atlantisest! Meil ei ole sinusugustega midagi muud ühist, kui et meil on samuti nina keset nägu ja selja all perse. Muud midagi. See on kohutav. Ma seisan klassi ees ja vaatan neid, ma räägin neile raamatutest, mida ma omal ajal armastasin; raamatutest, mida ma lugesin kolm korda, viis korda, kümme korda, mis olid mul peas! Raamatutest, mis olid mulle kallid, mida ma lugesin igal vabal hetkel, vabatahtlikult, ja oleksin lugenud ka siis, kui mind oleks keelatud, salaja oleksin ma neid siis lugenud! Keldris, teki all, ükskõik kus! Ma räägin neile nendest raamatutest ja küsin: olete te lugenud? Ei, vastavad nemad. Lugege siis, ütlen mina. Ei viitsi, ei taha, milleks? Saate aru, ma soovitan neile häid raamatuid, mitte „Ülesküntud uudismaad" ega „Noort kaardiväge". Ma soovitan neil lugeda kõige paremaid, kõige huvitavamaid asju, aga nemad ei viitsi. Nad istuvad ja vahivad mulle otsa nagu kalad, vaidlevad, küsivad, et miks ma pean seda raamatut lugema, see on nii paks, mis mul sellest kasu on? Raisk, ütlen mina, sa küsid, mis on sul kasu „Vendadest Karamazovitest"! Sul värdjal on sellest niipalju kasu, et sa saad inimeseks, et sa saad aru, millest inimesed omavahel räägivad, et sa saad tsiviliseeritud olendiks. Aga nad ei usu. Nad ütlevad, et nad saavad suurepäraselt omavahel rääkida ka ilma pakse raamatuid lugemata. Ja neil on õigus. Sest kui kõik on kretiinid, siis on neil ju isekeskis hea. Ketšupipudelid supermarketi riiulil ei vaja Gogolit, nad saavad ka ilma läbi, neil on ka niisama hea, milleks neile Gogol, kui nad on ketšupit kaelani täis. Sellest piisab. Aga ma püüan siiski, jutustan raamatuid ümber, katsun huvi äratada, sest see on ka minu huvides. Mina liigun ju ka linnas ringi, ma tahan, et minu kõrval käiksid inimesed, mitte ketšupid! Aga miski ei aita. Nad ei taha, nad ei saa aru, neid ei huvita. Ja ma mõtlen, milles on asi? Kas on raamatud aastatega halvemaks läinud nagu vorst või piim, mis kaua ei seisa. Ei ole nii. Lihtsalt need inimesed, need isikud, need olendid minu ees klassis on teisest liigist. Kits ei pane iialgi koera heina sööma, mina ei suuda nende ajudeni tungida. Ainult tühi töö ja vaimu närimine. Teine liik kasvab peale nagu nõgesed.
SIRTS: Sa võtad asju liiga traagiliselt!
TÕNU: Ma tahaksin vahel neid tappa. Käin tänaval ja vaatan möödujaid. Ma vaatan neile näkku ja näen, et nende aju on tühi. Nad ei ole lugenud ühtegi raamatut, mida ma kalliks pean, nad ei ole näinud ühtegi filmi, mida ma austan, nad on täiesti võõrad, teisest maailmast, nad on ufod! Ja minus tõuseb enesekaitserefleks! Nad tuleks tappa! Lollid ära hävitada! Metslased maha lasta ja tuhaks põletada! Sest nad on ohtlikud! Uinuv mõistus sünnitab koletisi!
SIRTS: Sa tahaksid inimese ära tappa sellepärast, et ta pole lugenud mingit raamatut!
TÕNU: Jah. Halastuseta. Sest ta on ufo.

2. Esita oma arvamused.

1. Millised olid kirjandusõpetaja Tõnu illusioonid, milline aga tegelikkus

Illusioonid	Tegelikkus

 

Minu kommentaar:

 

2. Mida arvate järgmistest mõtetest? Missuguseid probleeme need tsitaadid illustreerivad? Lisage

oma kommentaarid.

 

1) „Ma saan aru, et sind kui õpsi see ärritab, aga kõik ei pea ju lugema mingeid Tammsaaresid ja Dostojevskeid. Praegu on maailmas palju muudki huvitavat.[...] Lihtsalt pole enam aega igasuguste juturaamatute jaoks."

 

Minu arvamus:

 

2) „Ma kujutasin ette, kuidas ma hakkan koos oma õpilastega lugema häid raamatuid, tõesti häid raamatuid, mitte mingit hallitanud kohustuslikku kirjandust, ja kui me pärast klassis juttu ajame,raamatutest vestleme, teeme seda, mida mina alati kooli ajal teha igatsesin, aga minul polnud seevõimalik...[...] Mina tahtsin olla selline õpetaja, keda ma ise taga igatsesin, aga nüüd tuleb välja, etsee ei õnnestu. Enam ei igatse minusugust mitte keegi! Ma jäin hiljaks!"

 

Minu arvamus:

 

3) „Ma seisan klassi ees ja vaatan neid, ma räägin neile raamatutest, mida ma omal ajal armastasin;raamatutest, mida ma lugesin kolm korda, viis korda, kümme korda, mis olid mul peas! Raamatutest,mis olid mulle kallid, mida ma lugesin igal vabal hetkel, vabatahtlikult, ja oleksin lugenud kasiis, kui mind oleks keelatud, salaja oleksin ma neid siis lugenud! Keldris, teki all, ükskõik kus! Maräägin neile nendest raamatutest ja küsin: olete te lugenud? Ei, vastavad nemad. Lugege siis, ütlenmina. Ei viitsi, ei taha, milleks?"

 

Minu arvamus:

 

4) „Nad ei ole lugenud ühtegi raamatut, mida ma kalliks pean, nad ei ole näinud ühtegi fi lmi, midama austan, nad on täiesti võõrad, teisest maailmast, nad on ufod!"

Minu arvamus:

 

5) Mulle enim meeldinud tsitaat ning minu arvamus selle kohta:

Mõtestage lahti järgmised väited ning kirjutage, kas olete nõus või mitte. Leidke katkendist põhjendusi.

 

Väide	Minu tõlgendus	Põhjendus katkendi põhjal
Põlvkondade vahel on tänapäeval tekkinud mõistmatus. (Sirts - 20-aastane, Tõnu - 30-aastane)
Õpetaja Tõnu pihtimus uue põlvkonna vaimse allakäigu teemal mõjub nukralt.

 

3. Kirjuta arutlus teemal „Kas raamatute lugemine annab teadmisi ja rahulolu?" (300 - 400 sõna)

Allikas: MISA