Lahus koosneb lahustist ja lahustunud ainest. Üldjuhul nimetatakse lahustiks seda lahuse komponenti, mis on puhtal kujul samasuguses agregaatolekus kui lahus.

Lahustid on vedelikud, mis lahustavad kiletekitajad ja muudavad need selle läbi pinnale kantavaiks. Peale viimistluskoostise pinnale kandmist lahustid lenduvad ja jätavad kiletekitaja kõva viimistluskilena pinnale.

Lahustite juures omab suurt tähtsust nende lendumiskiirus. Liiga kiire lendumise puhul kuivavad viimistluskoostised kiiresti, mille tõttu on raske ühtlaselt pinnale kanda, viimistluskilesse võivad tekkida kortsud ja mullikesed ning kile võib muutuda häguseks. Liiga aeglase lendumise puhul kulub viimistluskile kuivamiseks väga palju aega. Tavaliselt koosneb kiirestikuivavate lakkide lenduv osa paljudest erineva lendumiskiirusega lahustitest.

Lahustite hulk on väga lai ja tihti tekib segadus, sest üks ja seesama aine võib olla kasutusel erinevate nimedega. Keemiliste ühendite puhul kasutatakse nn "triviaalnimesid", kõrvuti on vanad ja uued süstemaatilised nimetused ja kaubanduslikud nimed.

Näiteks:

• atsetoon - triviaalnimi;
• dimetüülketoon - vana süstemaatiline nimi;
• propanoon - uus süstemaatiline nimi.

Kõik nimetused on paralleelselt kasutuses.

Tavaliselt lähtutakse klassifitseerimisel lahusti happelistest omadustest, mille alusel jaotatakse lahustid nelja rühma:

• happelised, näiteks metaan- ehk sipelghape, etaanhape, nitrobenseen ...;
• aluselised, näiteks vedel ammoniaak ehk nuuskpiiritus, etaandiamiin ...;
• amfoteersed, mis leelistega reageerides käituvad hapetena ning hapetega reageerimisel käituvad alustena, näiteks vesi, etanool, atsetoon...;
• aprotoonsed ehk inertsed lahustid on neutraalse iseloomuga, näiteks benseen, kloroform, tetraklorometaan ....

Liigitusel on oluline ka lahustite leekpunkt. Leekpunktide põhjal eristatakse lahustid järgmistesse põlevate vedelike klassidesse:

• eriti tuleohtlik (hoiatussümbol F⁺), leekpunkt ≤ 0°C;
• väga tuleohtlik (hoiatussümbol F), leekpunkt < +21°C;
• tuleohtlik, leekpunkt 21-55°C.

Vedeldajad on vähemdefitsiitsed ja odavamad vedelikud, mis ise kiletekitajaid ei lahusta, kuid muudavad viimistluskoostise vedelamaks. 

Kvaliteetse viimistluskatte saamiseks peab vedeljatel olema lendumiskiirus suurem kui lahustitel. Tihti on vedeldaja ja lahusti üks ja seesama aine.

Mitmesuguste viimistluskoostiste vedeldamiseks kasutatakse järgmisi lahusteid:

• tärpentin - saadakse oksapuuvaigu utmisel ning kasutatakse õlivärvide, õliemailide ja õlilakkide vedeldamiseks. Tärpentin mõjub viimistluskoostistele kuivamist kiirendavalt;
• lakibensiin ehk white-spirit - saadakse nafta ümbertöötlemisel ja kasutatakse samaks otstarbeks nagu tärpentinigi. Lakibensiin on tärpentinist nõrgem lahusti, kuid odavam ja vähem defitsiitsem;
• solvent - saadakse kivisöetõrva utmisel ja kasutatakse õlilakkide, õliemailide ja perkloorvinüülidemailide vedeldamiseks;
• lahustid SR-1 ja SR-2 - lahustavad mitmesuguseid vaikõli- ja glüftaallakke ning emaile;
• nitrolahusti nr. 646 - koosneb atsetoonist, butüülatsetoonist, etüültsellulosolvist, etüülpiiritusest, butüülpiiritusest ja toluoolist. Kasutatakse nitrolakkide ja -emailide vedeldamiseks;
• nitrolahusti nr. 648 - koosneb butüülatsetaalist, etüülpiiritusest, butüülpiiritusest ja toluoolist. Kasutatakse nitrolakkide ja -emailide vedeldamiseks;
• nitrolahusti RDV - koosneb atsetoonist, etüülatsetaadist, butüülatsetaadist, etüülpiiritusest, butüülpiiritusest ja toluoolist. Kasutatakse nitrolakkide ja -emailide vedeldamiseks.

Peaaegu kõik lahustid on tuleohtlikud, paljude lahustite aurud moodustavad õhuga plahvatusohtliku segu. Peale selle mõjub enamus lahusteid kahjulikult inimese organismile. Selle tõttu tuleb lahustite säilitamisel ja kasutamisel täita rangelt ohutustehnika ja tuleohutuse eeskirju.

Lahustite kasutamisel on kindel eesmärk:

• pinna(-mustuse) puhastamine;
• katte-(lakk, ülemaalingud jms)kihi eemaldamine jms;
• töölahuste (sh liimid, värvid, lakid jms) valmistamine.

Lahusti valikuga saab muuta töölahuse omadusi, näiteks imbumist materjali ja lenduvust.

Töölahuse valik peab olema põhjendatud, mitte otsitud katse-eksitusmeetodil!

Kõige tähtsam lahusti on vesi, keemilise valemiga H₂O. Vee lahuseid nimetatakse vesilahusteks. Veel on palju eeliseid:

• vesi on odav ja kättesaadav;
• lahustab väga paljusid ühendeid;
• on vedelas agregaatolekus küllalt sobivas temperatuuripiirkonnas.

 

Orgaaniliste lahustite omadused sõltuvad sellest, millisesse aineklassi nad kuuluvad.

• Alkoholid on väga polaarsed. Tuntumad esindajad on metüülalkohol ehk metanool, etüülalkohol ehk etanool ja glütserool ehk glütseriin (on polaarsem kui monoalkoholid).Tööstuslikult kasutatakse kemikaali IMS- metüleeritud alkohol. See on segu 95 %-st etanoolist ja 5%-st metanoolist. Kaubanduslik produkt IMS koosneb 90% etanoolist, 9,5% metanoolist, 0,5 % püridiinist ja värvainest -metüülviolet.
  
  • Alkoholides lahustuvad: rasvad (sh lanoliin), õlid, vahad, mõned värvained (värvained "pleekuvad"), polüvinüülatsetaat. Alkoholid segud eetritega lahustavad tselluloosnitraate.
  • Ohutusnõuded: Metanool põhjustab tõsist mürgitust. Etanool ei ole mürgine, kuid omab narkootilist toimet. Alkoholid on tuleohtlikud.
• Eetrid on keskmise polaarsusega kemikaalid. Tuntumad esindajad on dietüüleeter ehk eeter, dioksaan, tsellosolv ehk etüültsellosolv.
  • Eetrites lahustuvad: rasvad, õlid, mõned naturaalsed vaigud, vahad ja sünteetilised polümeerid.
  • Ohutusnõuded: Eetrid, eriti madalama molekulmassiga on väga kergesti süttivad. Narkootilise ja tervist kahjustava toimega, eetrite aurud on väga plahvatusohtlikud.
• Süsivesinike halogeenderivaadid on samuti keskmise polaarsusega ühendid. Tuntumad esindajad on kloroform, tetraklorometaan ja süsiniktetrakloriid.
  • Süsivesinike halogeenderivaatides lahustuvad: "rasvane" mustus ja vanad kuivanud õlikatted. Fluori(F)-derivaadid lahustavad eriti efektiivselt rasvu, õlisid, vahasid ja naturaalseid vaike. Kloori derivaadid lahustavad nitrotselluloosi. Bensiinifraktsiooni lahustitega võrreldes lahustavad halogeenderivaadid kiiremini ja tõhusamalt.
  • Ohutusnõuded: Nad on äärmiselt tuleohtlikud ja mürgised. Kokkupuutel veega nad hüdrolüüsuvad ja moodustavad ühendid, mis võivad põhjustada metallide korrosiooni. Seepärast lisatakse kaubanduslikele puhastusvahenditele (sh keemiline puhastus) stabilisaatoreid nagu orgaanilised alused. Halogeenderivaadid on mürgised, ärritavad silmi, nahka, siseorganeid. Ei ole tuleohtlikud, kuid kombineerituna atsetooniga moodustavad kergesti süttivaid segusid.
• Kloroform ja teraklorometaan on tervisele väga ohtlikud kuna need ladestuvad organismi. Seetõttu on nad osades maades ka keelatud. Ketoonidest on tuntum ja tähtsam atsetoon .
  
  • Ketoonid on keskmise polaarsusega ühendid, neis lahustuvad: vahad, vaigud, mõned värvid, tindid, värsked õli-sideained, sünteetilised polümeerid.
  • Ohutusnõuded: Ketoonid ärritavad silmi ja kuivatavad tugevalt nahka. Nad on väga tuleohtlikud.

Sikatiivid kiirendavad kiletekitajana õli sisaldavate viimistlusmaterjalide kuivamist.

Sikatiive valmistatakse metallisooladest. Mõnikord lisatakse sikatiivi vaid värvidele, et kiirendada kuivamist, aktiveerides õli oksüdatsiooni, põhjustades selle polümerisatsiooni ja kõvenemist. Kui lisada liiga palju sikatiivi, siis toimub liiga kiire kuivamine ja selle tagajärjel muutub pealispind ebakvaliteetseks, tekib lainelisus.

Kõige rohkem katalüüsivad taimsete õlide kuivamisprotsessi mangaani, plii ja koobalti soolad ning nende segud.