KULTUUR ON EMAKEEL
Kristiina Ross
Eesti Keele Instituudi sektorijuhataja

Inimene näeb maailma läbi emakeele prisma. Emakeele ehitus mõjutab seda, kuidas inimene saab maailmast mõelda. Eestlased on oma emakeele üle uhked, sest meie rahvusliku keelemüüdi järgi on eesti keel ürgne ja ehe esivanemate keel: eriline ja ainulaadne maailmanägemise viis, teistsugune kui see, mida pakuvad suured indoeuroopa keeled - inglise, saksa, vene või prantsuse keel.

Kindlasti ongi eesti keel ainulaadne, nagu kõik keeled. Aga ta pole kuigi ürgne. Tänapäeva eesti keel pole isegi mitte see keel, mida kõneldi 50 või 100 aastat tagasi. Aja jooksul on eesti keel kohanenud paljude võõraste keeltega, mille kaudu eestlased on uusi maailmanägemise viise tundma õppinud. Teisiti polekski me saanud areneda tänapäeva kultuurrahvaks.

Kõige rohkem on eesti keelt mõjutanud saksa keel. Viis sajandit tagasi lõid saksa pastorid eesti kirjakeele. Just see, sakslaste loodud kunstlik ja saksapärane eesti kirikukeel andis eestlastele võimaluse Euroopa kristliku kultuuri asjades kaasa mõelda. Alguses räägiti külas omavahel teistsugust keelt kui pastoraadis pastoriga. Ajapikku sulasid kaks keelevarianti kokku ning tekkis eesti ühiskeel, mille saksapärasust tänapäeva eestlane enam ei taju, sest ta on sündinud seesuguse eesti keele sisse - see on tema emakeel.

Praegu on eesti keel läbi tegemas umbes samasugust pööret. Viimase kümne aastaga on tekkinud uus euro-eesti dialekt. Esialgu kasutatakse seda ainult euroasjadest rääkimiseks. Kodus omavahel räägitakse teistsugust eesti keelt.

Kuid nii, nagu kunagi sulasid kokku külakeel ja kirikukeel, sulavad paratamatult kokku ka praegune ühiskeel ja euro-keel - sest kui eestlased ei saa oma keeles Euroopa asjadest mõelda, ei saa nad Euroopa elus eestlastena kaasa rääkida.

http://www.eelk.ee/~ltund/ross.html