Eesti keel
Eesti keele päritolu
Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonna läänemeresoome keelte hulka.
Eesti keele kõnelejaid on tänapäeval maailmas umbes 1,1 miljonit. Enamik neist (u 0,93 miljonit) elab Eesti Vabariigis.
Eesti keele lähimad sugulased liivi ja vadja keel on tänapäevaks praktiliselt hääbunud, kummagi keele oskajaid on praegu vaid paarkümmend. Sama saatus on tabamas isuri keelt.
Igapäevase suhtluskeelena tänini kasutatavatest keeltest on eesti keelele kõige lähemad soome, karjala ja vepsa keel. Kõige suurema osa läänemeresoome keelte kõnelejaist moodustavad soomlased, keda on umbes 6 miljonit. Peale läänemeresoome keelte kuuluvad soome-ugri keelkonda veel saami ehk lapi keeled, kaks mordva keelt (ersa ning mokša), mari keel, permi keeled (komi ja udmurdi) ning ugri keeled (ungari keel ja kaks obiugri keelt: handi ning mansi)
Teistest keeltest eesti keelde
Teisest keelest meile võetud uued tüved on laentüved. Huno Rätsepa loendusandmetel jaguneb laentüvevara järgmiselt:
|
Laenurühm |
Aeg |
Arv |
Näiteid |
|---|---|---|---|
|
indoeuroopa ja indoiraani laenud |
indoeuroopa ja indoiraani algkeelest (3000-1000 a e.m.a) |
23-43 tüve |
arva-, iva, mesi, ora, osa, puhas, põrsas, sada, sarv, varss, vasar, viha |
|
balti laenud |
balti algkeelest (alates II aastatuhande lõpust e.m.a) |
94-156 |
hammas, hani, hein, hernes, kael, laisk, mets, mõrsja, oinas, põrgu, ratas, tuhat |
|
germaani laenud |
germaanlastelt (I ja II aastatuhande vahetusest e.m.a kuni XIII saj-ni m.a.j) |
269-397 |
ader, haldjas, kaer, kaup, kehv, kuld, kuningas, puri, põld, raha, raud, rikas |
|
slaavi laenud |
muinasvene keelest vm vanast slaavi keelekujust (kuni XIII saj-ni) |
54-75 |
aken, ike, lusikas, nädal, raamat, rist, saabas, sirp, turg, vaba, värav |
|
läti laenud |
läti keelest (VIII saj-st alates) |
31-42 |
kanep, kauss, kõuts, magun, mait, mulk (mulgi), nuum, pastel, sard, sõkal, vanik, viisk |
|
alamsaksa laenud |
keskalamsaksa keelest (XIII saj algusest alates) |
771-850 |
alp, amet, arst, karske, kelm, kokk, kool, köök, liht-, paar, prii, vahti- |
|
rootsi laenud |
eestirootsi (XIII saj lõpust alates) ja riigirootsi keelest (XVI ja XVII saj) |
105-148 |
iil, kratt, kriim, kroonu, moor, näkk, riik, räim, tasku, tont, tünder, värd |
|
vene laenud |
vene keelest (XIV saj-st alates) |
315-362 |
kapsas, kirka, kolhoos, kopikas, majakas, munder, porgand, präänik, rubla, tatar, tubli, vurle |
|
saksa laenud |
ülemsaksa keelest (XVI saj keskelt alates) |
486-520 |
aabits, ahv, just, kamm, kleit, lihvi-, loss, pirn, ring, siksak, sink, vürts |
|
soome laenud |
soome keelest (XIX saj lõpust alates) |
87-96 |
aare, anasta-, julm, jäik, kuva, mehu, retk, suhe, tehas, uljas, vaist, vihja- |
Kiri ja tähestik
Kiri on märgisüsteem keelelise väljenduse ülesmärkimiseks ning ruumis ja ajas edastamiseks. Maailma rahvad on kasutanud piltkirja ehk piktograafiat, mõistekirja ehk ideograafiat, silpkirja, hääliksilpkirja ja häälikkirja ehk fonograafiat.
Eestlastel on häälikkiri, s.o kirjasüsteem, milles iga märk (täht ehk aabe) vastab ligikaudu ühele või paarile lähedasele häälikule.
Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suurtähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest.
Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik
Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo
Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü
Võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamiseks on lisaks tarvis võõrtähti, millest meil on harilikumad Cc Čč Qq Ww Xx Yy.