Vastavalt taimekasvuga jaotatakse aasta jällegi kaheks: taimekasvu algusega kevadel ja löppemisega sügisel. Vahemärkusena kalendriaasta 2 nädalane mahajäämus päikesekalendrist likvideeriti 1918 aastal.

Üks olulisemaid kevade tähtpäevi on paastumaarjapäev 25 märts, millega seostub pööripäev 21 märts. Sel ajal jöuab kätte temperatuur 0 kraadi. Jüripäev 23 aprill märgib taimekasvu algust. Seda on mönelpool tähistatud löketega, tänapäeval jürijooks. Suur osa kevade ja suvehaljusega seotud pärimustest on seotud liikuvate kevadiste pühadega. Palmipuudepüha ehk urbepäev, lihavötted ehk munadepüha, taevaminemispäev ehk ristipäev ja nelipüha ehk suvisted.

Taimekasvu kalendris on aasta poolitajateks künnipäev 14 aprill ja kolletuspäev 14 oktoober. Mölemad päevad on ristiusu eelsed ja käibel ka 20 sajandil. Künnipäev tähendab küll künni alguse päeva, kuid eesti oludes on see vöimatu. Küllap sellel päeval alustati künni ettevalmistusega. Nii ongi rahvatradistioonis künni alustamiseks 2 päeva künnipäev ja jüripäev.

Eesti rahvakalendris on ka ilma äärmuspunktid ära tähistatud. Ristiusueelne taliharjapäev on 14 jaanuar, kuid Pöhja Eestis on see tõnisepäeval 17 jaanuar ja Lõuna- Eestis küünlapäeval 2 veebruaril. Läänesaartel ka paavlipäeval 25 jaanuaril. On ütlus et tönisepäevast murtakse talve selg, küünlapäevast lööb külma süda löhki ,paavlipäevast tuleb pragu merejäässe.

Kliimakalendri suveharjapäev on 13 juuli, mis kannab maretapäeva vöi karusepäeva nime. I märgib katoliku pühaku Margareeta nime, kuid karuse tähendab karusemaad ehk söötis pöldu.

Aasta neljaks jagab siis 14 jaanuar-14 aprill-13 juuli-14 oktoober.