Vana ajaarvestus käis aga lugunädalaid lugedes, st loendati nädalaid rahvakalendri tähtpäevade vahel.
Näiteks nii:

Mihklist kuus marti,
mardist kaks katri,
kadrist neli jõulu,
jõulust kuus küünlapäeva,
küünlast seitse maarjapäeva,
maarjast neli jüripäeva,
jürist üheksa jaanipäeva,
jaanist neli jaagupisse,
jaagupist kaks lauritsapäeva,
lauritsast kaks pärtlipäeva,
pärtlist viis mihklipäeva.

 

või nii

Jõulust kuus küünlapäeva, küünlapäevast seitse maarjapäeva, maarjapäevast neli jüripäeva, jüripäevast üheksa jaani, jaanipäevast neli jaakobipäeva, jaakobipäevast üheksa mihklipäeva, mihklist kuus marti, mardist kuus jõulu.

Lugunädalaid loeti valdavalt jõulust jõuluni. Võidi aga lugeda ka alates mihkli- või küünlapäevast. Vahel loendati lugunädalaid vaid kevadisi tähtpäevi ja kevadtöid silmas pidades.

Selline ajaarvestus aitas talurahval põllutöödega õigel ajal hakkama saada.

Lugunädalatest ei leia me aga niisuguseid tuntud pühi nagu lihavõtted või vastlad, sest need on nn liikuvad pühad. Nad sõltuvad kevadisest pööripäevast ja arvutatakse nii:

1. täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva on lihavõtted;
lihavõtetest seitse nädalat tagasi lugedes saame vastlapäeva (teisipäev);
7. pühapäev pärast lihavõtteid on suvisted.