Eestis peetakse korrapäraselt umbes kümmet püha. Nende puhul on säilinud ka mingi osa kombestikust. Kas või niipalju, et sellest tehakse juttu. Näiteks kõik ei käi enam mardisanti jooksmas, kuid sellest vähemalt räägitakse ja see teadmine kantakse edasi. Eesti rahvakalender on maarahva talutööde kalender ja eestlased on maarahvas.

Linnakalender on tsunftide kalender, mis on võõrast kultuurist. Ka kuuse toomin Raekoja platsile Tallinnas, mida mainiti esmakordselt juba 1441. aastal, mil tsunftisellid kargasid ümber kuuse, oli maarahvale võõras. Kristlus on muidugi maarahva kalendrit mõjutanud.

Usund mõjutas toitumis-, käitumis- või töötegemiskeeldudega, mille rikkumise korral usuti midagi halba juhtuvat. Enam inimesed sellesse ei usu ja ka kalendrit järgitakse rohkem meelelahutuslikel eesmärkidel.

Keegi ei mõtle eriti, miks kunagi oli komme jõulude ajal õlgi tuppa tuua. Kas see on viljakusnõidus, sooja pärast või sellepärast, et hingedel oleks tuppa tulles parem magada? Miks põletatakse siis küünlaid? Kas selleks, et eemale peletada ümberringi hiilivaid kurje vaime, või hoopis selleks, et inglid näeksid teed meie juurde? Tähendused muutuvad pidevalt.

Aga inimestel on omavahelises suhtluses samuti väga vaja erineva tähendusega tähtpäevi. Selleks on laupäevad ja pühapäevad. Need toovad meie ellu vaheldust ja seepärast ongi need populaarsed. Rahvakalendri tähtpäevad on aga omandanud erilise tähenduse seoses meie juurte otsimisega viimase 50 aasta jooksul.

Emadepäev on suhteliselt hiline püha ja kodunes Euroopas alles 20-ndatel, kuid seda tähistati esimese vabariigi ajal üsna laialdaselt. Siis kutsuti kokku paljulapselisi emasid, aidati neid ja pöörati neile tähelepanu. See oli ka kergelt politiseeritud. Kuid siin on see probleem, et emad, kes annavad tarkust lastele edasi, ei saa lastele öelda, et nüüd tuleb emadepäev, palun too mulle lilli. See vähenes Nõukogude ajal, sest emadelt ise seda nõuda oli kummaline ja väljastpoolt seda ei soodustatud. Nüüd on tähtpäev uuesti elustatud, kuid see pole veel väga juurdunud.

See, mis tuleb Ameerikast, on kõik entusiastlikult vastu võetud. Eriti näiteks halloween, kuigi ometi on sama tava olemas meil endil näiteks mardi- ja kadripäevana. Kuid halloween tuleb teisest kultuurist, mis on hetkel popp. Jaanipäev kajastab juba ristiusueelset hõimu kokkukuuluvust, mil käidi üksteisega kohtumas ja teiste käekäigu järele pärimas.

Praegu trükitavatesse rahvakalendritesse jõuab kummalisi asju. Kalendritesse jõuavad sellised tähtpäevad, mis ei peaks üle-eestilistes kalendrites üldse olema. Näiteks nuudipäeva peeti vaid Lääne-Eestis. Kuid ikka kirjutatakse ta üle-Eestilissse kalendritesse sisse. Kord ühes koolikalendrit, kus nuudipäeva asemel oli sisse lipsanud nuudlipäev. Ei teata, millega on tegu, aga teatakse, et see peab kirjas olema, ja nii tehakse.

Eks tänapäeva uustalunikud või uusmõisnikud püüavad samuti rahvakalendrist kinni pidada. Rõhutavad traditsioone ja mingite tähtpäevadega justkui kaasnevaid toite, kuid kahjuks ei vaevu nad järele uurima, et vastlakukkel vahukoorega ei saa kuidagi olla mingi vanade eestlaste toit ja piparkoogid on ka väljastpoolt tulnud. Aga nii tehakse, sest seda peetakse traditsiooni järgimiseks. Võib ju öelda, et mis tähtsust sel on, kui need asjad meile meeldivad.

Kristlikke pühakuid on ju nii palju, et nendega võiks kalendrid üle ujutada. Eriti on neid õigeusu kalendris. Aga pühakuidki valiti omal ajal kalendrisse sobivuse järgi. Ääretult olulised on aastaaegade piirjoonte määramisel näiteks jüripäev ja jaagupipäev. Need on vana vegetatsioonikalendri kuupäevad. Samuti on mihklipäev oluline vanarahva majanduskalendris. Kuid aasta poolitaja oli vanade eestlaste jaoks hoopis hingede aeg. 1. jaanuar tekkis alles 300 aastat tagasi.

Kunagist muinaskalendrit pole võimalik taastada. Kuid tasub meeles pidada, et me pole olnud isoleeritud rahvas. Me elame sakslaste, venelaste, skandinaavlaste, baltlaste ja soomlastega samas regioonis. Siin valitsevad sarnased loodusnähtused, kliimamuutused. See tähendab, et kõik tähtpäevad ja rahvaytlused pole meil laenatud. Need on samahästi meie omad kui näiteks sakslaste ja venelaste omad. On vanasõna, et kui maarjapäeva öösel, 25. märtsil läheb kanamuna aiaposti otsas lõhki, siis tuleb 40 ööpäeva külma. Samasugust ütlust tunnevad kõik meie naaberrahvad. See tähendab, et sarnastes ilmaoludes elavad rahvad mõtestavad asju sarnaselt. See ei pea olema tulnud mõnelt suuremalt rahvalt. Kõik ei ole laenuline.